Martin Luther.
Luteriusu kristlased tähistavad selle kuu viimasel kuupäeval Reformatsiooni 500. aastapäeva, mille alguseks loetakse Martin Lutheri 95 teesi (vaidluslause) naelutamist Wittenbergi lossi kirikuuksele.
Martin Lutheri kiri Liivi linnadele 1523. a.
Martin Luther saatis Liivimaale ligemale paarkümmend kirja, säilinuist kolm otseselt Eestile. Tema esimene üldläkitus uue usutunnistuse pooldajaile, mis allpool esitatud (vähem olulisi kohti sellest välja jättes), kuulub 1523. aastasse.
Juba eelneva aasta sügisel pöördus Riia linnasekretär Johann Lohmüller kirjalikult Lutheri poole palvega saata juhtnööre uue usutunistuse kohta. See palve jäi usupuhastaja töörohkuse tõttu esialgu täitmata. Vahepeal oli Wittenberki jõudnud uusi teateid reformatsioonikäigu kohta Liivimaal ja nähtavasti mõjus kaasa ka esimeste evangeelsete märterite Vosi ja Eschi põletamine Brüsselis 1. juulil 1523, mis ka alljärgnevas kirjas mainitud, et Luther oma vastusega lõpuks ruttas; juba sama aasta sügisel oli see Riias.
Armu ja rahu Kristuses.
Olen kirjalikult ja suusõnaliselt teada saanud, armsad isandad ja vennad, kuidas meie Issanda ja Õnnistegija Jeeuse Kristuse Jumal Isa oma imetegudega ka teie juures on peale hakanud ja teie südameisse tunginud oma armurikka tõevalgusega, teid seejuures nii üliväga õnnistanud, et teie südamest rõõmsalt vastu võtate kui tõelist jumalasõna seda, mis ka tõesti õige on, mida aga meie juures suurem osa ei taha kuulda ega sallida; iseäranis mida rikkalikumat ja suuremat armu meile Jumal siia pakub, mida meeletumalt vürstid, piiskop ja kõik ninasarvikud, neavad ja taga kiusavad, nii et nad paljud on vangi võtnud ja nüüd jällegi kaks ära põletanud, seega Kristusele uusi märtreid meie ajal taevasse saatnud, nõnda võin ma teid rõõmuga õndsate hulka arvat, teid, kes maailma lõpus, nagu paganadki (Ap.t. 13:48), õndsakstegevat sõna täie rõõmuga vastu võtate, mida meie juudid selles Jeruusalemmas ja Paabelis mitte ainult ei põlga, vaid ka kedagi ei taha kuulta. Jumala viha on nende üle läinud, ütleb püha Paulus; aga teie üle valitseb arm.
Sellepärast, minu armsad, olge tänulikud jumaliku armu eest ja tundke ma katsumisega, et teie Jumala armu asjata vastu ei võtaks (2Ko 6:1). Ja kõige pealt, vaadake ette, et teist ei saaks Kalatia rahvas, kes nii toredalt algas ja sai nii peeneteks, puhtaiks ja täielikeks kristlasiks, aga varssi viidi eksitajate poolt vale teele ja pöörati ümber. Kahtlemata tulevad ka teie hulka hundid, kui teie head karjased, keda Jumal teile saatnud, ära lähevad, ja mõnitavad siis õiget teed ja viivad teid uuesti Egiptusse, et teie vale jumalateenistusega kuradit Jumala asemel teeniksite, millest teid nüüd Kristus oma taevaliku valgusega on lunastanud ja iga päev lunastab, et teie äratundmisele jõuaksite ja kindlad oleksite, et ainult tema on meie isand preester, õpetaja, piiskop, isa, lunastaja, aitaja, trööst ja tugi igavesti…
Nii olete teie ka kuulnud ja õppinud, et kes usub, et Jeesus Kristus oma verega, ilma meie tegudeta, Jumala isa tahtmise ja halastuse läbi on saanud meie hinge lunastajaks ja piiskopiks, et sama usk ilma tegudeta meile Krituse omaks teeb ja annab, nagu ta usub. Sest Kristuse veri pole sellepärast minu või sinu, et meie paastume või loeme, vaid et meie nii usume, nagu Paulus ütleb raamatus Rooma rahvale 3:28. “Seepärast arvame meie, et inimene õigeks saab usu läbi, ilma käsu tegudeta…” (Jumala armust). See tähendab Kristuse läbi Isani jõuda ning tema juurde saada ja Jumalaga rahus olla, kindlalt ning rõõmsalt oodata surma ja iga õnnetust. (Kus) pole seda usku, seal on pimedus ja ei ühtki kristlast…
Siis olete teie kuulnud: et inimesel ei ole enam mingit võlga, kui ainult oma ligemest armastada, nagu Paulus ütleb raamatus Rooma 13:8 ja Jh 13:34: see on minu käsk, et teie üksteist armastaksite. Sest seal, kus on Kristuse jüngrid, ei tohi nad enese ja oma patu heaks ja oma õndsuseks midagi teha; sest seda on Kristuse veri juba teinud, ja kõik korda seadnud ja neid armastanud, nii et nad enam ei tohi ennast armastada, või enesele midagi otsida, või head soovida; vaid selle, mis nad enesele teha või otsida tahavad, peavad nad pöörama oma ligemeste peale; ja säärast heategu, mida nad (enesele) ei tohi (teha), peavad nad tegema teistele; just nagu seda meile on teinud Kristus, kes ka oma verd mitte enese, vaid meie eest on annud ja valanud. Ja see on ka märk, millest tuntakse õiget kristlast, nagu Kristus üleb Jh 13:35: sestsamast tunnevad teid kõik, et teie minu jüngrid olete, kui teil armastus on isekeskis…
Nõnda õpetage ja tehke, minu armsad, ja ärge laske end liigutada mingist must õpetuse tuulest, puhugu see Roomast või Jeruusalemmast. Kõik seisab usus Kristusse ja armastuses ligemese vastu. Pattude lahtiostmisest, pühurite kummardamisest ja muis sääraseist asjust, mis meile ning meie hinge kasuks ette tuuakse, sellest hoiduge eemale nagu surmavast mürgist.
Aga kui teie selle puhta õpetuse juures olete ja selle juurde jääte, siis ei jää ka rist ja tagakiusamine tulemata. Sest kuri vaim ei saa sellega leppida, et tema pühadus, mille tema kogu ilmas vaimulikkude tegevuse kaudu on üles seadnud, saaks häbiks ja häviks. Aga olge kindlad ja mõtelge, et teil mitte parem ei tohi olla, sest et teie isand ja piiskop Kristus on märtrisurma läinud, sama õpetuse pärast, et ta variseride silmakirjapühadust on piitsutanud. Ka on teile kasulik ja vajalik säärane rist, mis teile toob kindla ja tugeva lootuse, millega teie seda elu siin võiksite vihata ja trööstiga oodata tulevast, nii et teie oleksite valmis ja täielikud kolmes asjas: usus, armastuses ja lootuses.
Mis aga sakramentide ja väliste asjade kohta, söömise ja joomise, rõivaste ja välimuse kohta on ütelda, seda seletavad teile küllaldaselt teie jutlustajad. Sest seal, kus need kolm asja õieti lähevad, seal on õige ka kristlik vabadus kõikides säärastes välistes asjades. Meie Issand Jeesus Kristus aga tahab teid ette valmistada, teha tuge vaks ja kindlaks oma igavesele riigile kogu oma tarkuse ning tundmisega; temale olgu tänu ja kiitus igavesti. Aamen…
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Tallinna Toomkirikus vaatlemas Martin Lutheri kolme kirja Tallinna raele, mis saadetud aastatel 1530, 1531 ja 1532. Tema kõrval (vasakul) endine peaminister Taavi Rõivas ja peapiiskop Urmas Viilma.
