2019. aasta juuni on Tallinnas tõstnud just Põhja-Tallinna sadamate mainet. Võib öelda, et paari päeva jooksul on just Lennusadam saanud tõeliselt rahvusvahelisse meediapilti. Esiteks ristiti siin Antarktika ekspeditsiooniks valmistuv jaht Admiral Bellingshausen, mis tahab kakssada aastat peale kuulsa meresõitja reisi mereentusiastide koostöös korrata Saaremaa mehe ja Vene keisri admirali Fabian Gottlieb von Bellingshauseni (1778-1852) juhitud ekspeditsiooni Kroonlinnast Antarktika mandrini. Bellingshausen on merenduses maailmanimi ja meile meenutab ta aegu, kus Vene laevastikus oli tipus tihedalt meie kandi mehi, sest tulevane admiral Bellingshausen sai oma tõelised maailmamere avastamise oskused paljus samuti Eestimaa juurtega admirali Adam Johann von Krusensterni (1770-1846) kaardiohvitserina esimese kuulsal ümber maakera purjetamisel.
Mõlemad olid kuulsa Kroonlinna kadetikooli poisid, seega mitte vaid ühe kandi mehed, vaid ka koolivennad. Nagu väidavad ajaloolased, tahtis vananev Krusenstern ise juhtida Vene Antarktika ekspeditsiooni ja oli saanud juba vajalikud load ja rahagi, kui tervis siiski alt vedas ja ta usaldas selle tema südamele nii tähtsa ekspeditsiooni nii omakandimehele kui oma endisele laevaohvitserile, keda tõesti usaldas. Seega – nagu öeldakse – suured ajad on alati vajanud suuri inimesi ja neid on parematel aegadel Eestimaa randades ja vahel ka mereäärsel sisemaal ikka kasvanud.
Ma tean, et ka Põhja-Tallinna sädeinimeste seas kõnnib ringi mitmeid, kes tahaksid Eestimaa juurtega kuulsatele meresõitjatele, kellest mõnedki teenisid välja admiralipagunid, panna mere äärde kavandatava rannapromenaadi äärde kujud, mis meenutaksid tänastele noortele, kui kangete meresõitjate maa see Eesti tegelikult on olnud ja miks mitte – ka on, täna ja tulevikus.
Vahetult enne Taani kuninganna Margrethe II saabumist Tallinna lennusadamasse, väisas Tallinna tänase maailma üks ulmelisemaid tehnoloogilisi imesid, tuule, vesiniku ja päikeseenergial ümbermaailmareisi tegev jaht. Pole kahtlust, et see jaht leidis aega Tallinna külastuseks, oli seotud esiteks meie oma teadlastega, kes juba pikemat aega tegelevad tuleviku vesinikumootoritele tehnoloogia loomisega. Aga kindlasti pole ümbermaailmareisi ette võtnud meremeestele teadmata, et kuulus admiral Krusenstern puhkab oma viimset und Tallinnas Toomkirikus. Kas nad seda ka teavad, et admiral oli nii suur isiksus, et keiser tegi tema lahkumise puhul suure erandi, sest sel ajal oli kirikusse matmine Vene impeeriumis juba keelatud.
Taani kuninganna visiit Taani kuninglikul jahil Tallinna on seotud tegelikult ühe ilusa legendiga, millest väga huvitavalt on kirjutanud arheoloog Marika Mägi (Postimees. Arter, 15. juuni 2019 lk. 8-9), kes avab meile hoopis uuest rakursist kaheksasaja ja enama aasta taguseid sündmusi, mis meid headel aegadel kindlasti Taaniga tihedamalt seovad. Kuigi Taani puna-valge ristilipp sai riigi ametlikuks lipuks alles 18. sajandil, teab iga taanlane, et 1219. aastal olevat taanlased nende riigilipu Dannebrogi saanud lausa Jumalalt endalt, sest hätta sattunud Taani kuninga Valdemari vägi saanud võiduks vajalikku lisajõudu eestlaste väe (rävalaste ja nende mõttekaaslaste) võitmiseks just selle tulevase riigilipu langemisega taevast.
Kuni uue põlvkonna Taani ja Eesti ajaloolased uurivad teaduslikult selle vana legendi tekkimise võimalikke lugusid, said Eesti ja Taani (Taani kuninganna ja meie president) käivitada toreda ühise kultuuriprogrammi, mille raames toimus ka Taani kuninganna riigivisiit Eestisse. Taolistele ajaloolistele sündmustele (ka legendidele) toetudes tehakse 21. sajandilgi kaasaegset poliitikat.
Tallinn kui väidetavalt taanlaste „esmane“ maabumispaik, pidi olema loomulikult tuntud ka enne aastat 1219. Tegemist oli Põhja-Eesti rannikul parima sadamakohaga, kus oli olemas nii kultusekoht kui selle juures asula koos vaenlase eest kohalikele kaitset pakkuva linnusega. Täna pakub Marika Mägi meile teadmist, et uurinud Taani Rudy kloostri kroonikaraamatut, on uuema põlve ajaloolased arendanud pildi, et see kuningas Valdemari sõjaretk oli juba varasemate suhete sobitamise (sõjaretkede? luureretkede?) jätk. Kui mitte enne, siis juba aastal 1206 oli peapiiskop Anders Suneseni (sõja)retk Revalisse olnud ilmselt suhete loomise retkeks, mille alusel said taanlased tulla julgelt rävalaste sadamasse vajaduseta randumiseks lahinguid lüüa. Taanlasi võeti ka 1219 siinses sadamas sõbralikult vastu, olles valmis sõjaliseks koostööks tänapäeva Eesti ja Läti alal (ordu vastu). Probleem tekkis aga ilmselt siis, kui sõbralikult vastu võetud taanlased ei pakkunud Tallinna alla kogunenud väejuhtidele nende arvates väärilist tasu taanlaste plaanidele kaasaaitamise eest või siis ületasid neid sündsuse piire, mis tollane „Realpolitik“ siinsetes randades veel heaks-talutavaks tooniks pidas.
AD 2019 ehk kaheksasada aastat hiljem peale kuningas Valdemari tuli meile külla tänane Taani kuninganna ja tema hea tahte näitaja on juba see, et tema tuli küll oma valge kuningliku jahiga, saadetuna neljast Taani sõjalaevast, kuid tema programm Tallinnas oli rõhutatult kultuurivahetusele suunatud.
Mis puutub kroonitud peade üha tihenevasse Põhja-Tallinna külastustesse, siis tuleb usinalt keeli õppida, sest vaid inglise keele rääkimisest võib jääda vajaka, sest ka näiteks Taani kuninganna Margarethe II (sünd. 1940) räägib lisaks taani keelele veel prantsuse, rootsi, saksa ja inglise keelt.
Taani kuninganna on üks väga loova sädemega monarh, sest tema lemmiktegevus riigi valitsemise kõrval on maalikunst ja väidetakse, et J.R.R. Tolkieni „Sõrmuste isanda” taani keelde vahendamisel oli tal suur roll (oli ilmselt ka üks raamatu tõlkidest). Raamatu kaanelt on näha, et taani versiooni illustratsioonid on päriselt kuninganna enda tehtud.
Eks minulgi oleks olnud paar juttu, mida oleksin tahtnud Taani kuningannaga jagada, aga peab kinni pidama etiketist. Nimelt mitte ainult kuninganna jahi saabumissadama linnaosa vanem, vaid ka meie pealinna linnapea ega isegi meie vabariigi president ei tohi vana etiketi järgi monarhile esimesena peremehe terekätt pakkuda. Ka moodsatel aegadel tuleb ära oodata nii monarhi kutse vestluseks kui monarhi pakutud terekäsi. Muidu võib sinu poolt pakutud terekäsi jääda õhku rippuma (nii nagu juhtus meie presidendiga)…
Peeter Järvelaid
Õigusajaloolane ja Põhja-Tallinna linnaosa vanem
