Teade, et USA suursaadik Eestis James D. Melville Jr lahkub ennetähtaegselt ametist, samm, millele ta andis poliitilise aktsendi oma postitusega sotsiaalmeedias, on kahtlemata sündmus, mis äratab tähelepanu nii Eestis kui laiemalt, ja seda ongi juba üksjagu kommenteeritud.
Kommenteerimine on meie õigus ja meie kohustus. Kuid olgu kohe öeldud peamine: kui lai, kui kõrge, kui tugev ja kui pikaajaline on sellise sõnumi mõju, sel teemal saame ainult mõtiskleda või spekuleerida, täpselt seda teada on võimatu. Aabitsatõde jääb kõlama alatiseks: diplomaatide käitumise, sealhulgas silmatorkavate sammude tegelikud põhjused on alati kaetud läbipaistmatu looriga. Järelikult on ka tagajärjed ennustamatud.
Sellises käitumises on aga kindlasti võimalik eristada kaks kihistust. Esiteks inimlik. Alati on vaja meenutada, et mistahes kõrges ametis on inimesed, mitte robotid. Inimesed, kel on oma professionaalsete oskuste, loomuliku karjäärihuvi ja ametivande kõrval ka oma inimlikud veendumused (või nende puudumine), isiklik selgroog (tugev või nõrk), ideaalid (või nende puudumine), maailmavaade (või tuuleliplus).
Inimlikust küljest tuleb suursaadik James D. Melville’i sammu tunnustada, selles on väärikust. Diplomaate kaalutakse päeva lõpuks ajalookaaludel ainult ühe kaaluga – kas nende teod on kasulikud nende kodumaale või ei ole seda mitte. NB! kodumaale, mitte ilmtingimata hetkel valitsevale valitsusele. Ameerika Ühendriikide suursaadiku selline lahkumine, selge avaldusega, milles ta pole nõus praeguse presidendi välispoliitiliste hoiakutega (ennekõike NATO ja EL-i alavääristamine) on kasulik demokraatlikule Ameerika Ühendriikidele kui sellisele.
Ainult sisemise väärikusega inimene saab teha tegusid, mis võivad talle endale küll ajutisi ebamugavusi tekitada, kuid teevad tema maale ja rahvale pikas perspektiivis head.
Teine kihistus on puhtpoliitiline ja loomulikult sooviksime teada, millise lisatõlgenduse võiks sellele külge pookida.
Juba on kõlanud erinevad arvamused, kas see samm on seotud justnimelt juulis toimuva Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumisega siinsamas lähedal, Soomes, või on sellise seose otsimine kunstlik. Pingutades võib ju leida argumente mõlema variandi kasuks. On (teoreetiliselt) võimalik, et USA saatkondades liigub sellist infot, mis puudutab kohtumise ettevalmistamist, ja mis oli J. D. Melville’i jaoks üheks motivaatoriks oma otsuse küpsemisel. Ma kahtlen selles versioonis. Pigem on vastupidi, see tähendab, et suursaadik arvestas ennekõike oma isikliku ajatabeliga ja ei tahtnud lasta mööda võimalust teha see tema peas pikkamööda küpsenud avaldus enne, kui on hilja. Sõnum, mida toetab tegu. Eraisik J. D. Melville’i protest oma presidendi poliitika vastu ei oleks loomulikult sellise kõlapinnaga kui suursaadiku, isegi pensioneeruva suursaadiku protest. Ja miks siis mitte end nähtavamalt positsioneerida enne uue elufaasi algust! Inimlik.
Üks nüanss veel, mitte soovist suursaadiku sammu märgilisust meelega vähendada, vaid lihtsal tõe huvides. Kui sellise protestiavalduse ja protestisammu teeb kestahes suursaadiku rangis karjääridiplomaat (ja maailmas on aja jooksul juhtunud kõiksugust!), kes on alles oma saadikulähetuse keskel, mitte lõpumeetritel, siis on sel avaldusel paratamatult teistsugune kõla, sest see tundub inimlikult veel riskantsemana ja tõmbab endale veel enam tähelepanu. Oleneb muidugi riigist, mida ta esindab… Kuid samas liituvad sellisegi sammuga alati ka võimalikud spekulatsioonid, koos soovidega saada teada, kas efektsel avaldusel mitte hoopis muu, pilkude eest varjatud tagapõhi pole ja kas keset oma lähetusaega lahkuv inimene pole hoopis sunnitud niikuinii lahkuma. Niisiis – kuna suursaadik J. D. Melville’i tuntakse Eestiski hästi nii inimese kui professionaalse diplomaadina, ja tema lähetusaeg läheneb niikuinii lõpule, siis tema puhul jäävad ära sellised kahtlused. Alles jäävad väärikus ja sõnum.
Üks küsimus keerleb paljude välispoliitikast huvitatud inimeste peades: kas suursaadiku sammust peaksime me välja lugema veel midagi salapärast, mis meid, eestlasi Eestis peaks eriti ärevaks tegema. Ma arvan, et ei, liialdamine ärevusega ja vandenõuteooriad ei vii kunagi mitte kusagile, pigem ähmastavad pilku.
Laenan idanaabri keeleruumist ühe mahlaka kõnekäänu, mis otsetõlkes kõlab nii: Hirmunud vares kardab isegi põõsast. Osadel eestlastel on kahjuks kalduvusi olla hirmunud vares igal võimalikul ja võimatul juhul. Mu soovitus neile: jätke järele, see pole teie tervisele hea!
Suursaadiku sammu kasulik mõju meile võiks seisneda ennekõike selles, et nii poliitikud, riigiametnikud kui analüütikud hoiaks oma pilgu terava ja kõrvad kikkis ka suures põhjamaa suves, kui bioloogiline kell sunnib inimesi merele, metsa ja aeda, sunnib lõdvaks laskma ja mida iganes edasi lükkama – otsuseid, kontaktivõtte, tegusid ja veel kord tegusid. Kes on kutsutud ja seatud, need kandku oma koormat alati ja igal juhul! Ma pean silmas kõiki neid, kelle ülesanne on alati aru saada, mis on pelgalt põõsas ja mis on hoopis midagi muud!
Jaak Jõerüüt,
kirjanik ja diplomaat
Artikkel ilmus veebiajakirjas Edasi.org
