EV peakonsul New Yorgis Eva-Maria Liimets (vasakul) ja konsul Rita Melder Long Islandi Eesti Kodu jaanitulel. Foto: Riina Sõrra
Longi Islandi Eesti Kodu traditsiooniline jaani- ja spordipäevapidu peeti tänavu tavapärasest varem, möödunud nädalavahetusel. Kuigi kuupäev kolmeteistkümnes ja kurjad keeled ka äikesega ähvardanud olid, taganesid pilved eestlaste jaanipäeva ees. Kohati tundus, et isegi palavaks kippus. Siiski jäi temperatuur justkui kõrgema väe poolt õnnistatult parima mõnu piiridesse.
Keskpäeval läksid lahti noorte kergejõustikuvõistlused. Kavas oli neli ala: lühimaajooks, pallivise, kaugushüpe, pikamaajooks. Võistlused pakkusid põnevust kõigile, liidrid vahetusid korduvalt. Kohati tuli peaaegu appi võtta fotofiniš.
Viimaks läksid lapsevanemad ise nii hasarti, et asusid samuti võistlema.
Läks järjest põnevamaks! Kaugushüppes demonstreeriti üle viiemeetriseid hüppeid, nii siru- kui sammhüppetehnikas. Peale väikest vaheaega järgnesid ujumisvõistlused ning võrkpalliturniir.
Aukülalistena olid kohal Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis Eva-Maria Liimets koos konsul Rita Melderiga. Pr Liimets kõneles* eestluse ja jaanipäeva teemadel, nimetades eestlaste jonnakust ja visadust. Saime teada, et jaanituli tuleks teha võimalikult kõrgele, suure kivi või linnamäe otsa, et kuma kaugele paistaks. Jaanitule valgus andvat viljakust ja kaitsvat kurja eest. Peakonsul tundis huvi Long Islandi jaanituletraditsioonide vastu. Ilmnes, et eestlasi on Long Islandil elanud juba möödunud sajandi algusest saadik. Kahjuks pole neid inimesi enam meie hulgas.
Peakonsuli kõnele järgnes spordivõistluste võitjate autasustamine. Medaleid jagati välja palju, ilma ei jäänud keegi.
Toitlustamise eest hoolitses New Yorgi Eesti maja restoran, pakkudes muuhulgas šašlõkki. Nimetud šašlõkk tuleneb türgi ehk täpsemalt krimmitatarlaste keelest, kus silp ‘šaš’ tähendab varrast ja ‘liq’ on omistusliide ‘jaoks, tarvis’. Niisiis, šašlõki tähendus on järgmine: vardas (küpsetamise) jaoks. Eestlased eelistavad muidugi küpsetada liha, kuid samahästi võib küpsetada köögivilja või kala.
Laste spordivõistluse võitjatele jagati välja palju medaleid. Foto: Jüri Tagger
Vendade Wichmanite grillilt olid saadaval nagu alati mahlakad hamburgerid, hotdog’id, Gary Lindemani köögilt traditsiooniline hapukapsasupp, lihapirukad ning rabarberikook.
Tantsuliseks meelelahutuseks mängis ansambel elavat muusikat. Kaunis palju oli kohale saabunud külalisi meie naaberrahva leedulaste hulgast. Ilmselt on eestlaste jaanipäeva kuulsus neilegi levinud ja meie pidu neile meeldima hakanud.
Hakkas hämarduma. Inimesed luusisid jaanitule puudehunniku ümber, oodates selle süütamist. Siis saabus kohale tuletõrjeauto täie meeskonnaga, sättides end oodatavast tulest aupaklikusse kaugusse. Teiselt poolt tuli traditsiooniline süütaja Gary Lindeman põleva tõrvikuga ja pani hunnikule julgelt tule otsa. Leek süttis!
Loit lehvis kõrgele ja ta valgus kumas kaugele üle metsa, just nii nagu vaja.
Samal päeval, laupäeval, 13. juunil 2013, oli aset leidnud ka kuninglik laulatus. Abiellu astusid Rootsi kuninga poeg prints Carl Philip ja Sofia Hellqvist. Soovime, et 2015. a. Long Islandi Eesti Kodu jaanitule kuma, vähemalt sümboolselt, ka Rootsi kuninglikku pulmaööd valgustas.
Long Islandi Eesti Kodu kandis toimub palju huvitavat. 27. juunil algab Long Islandi Eesti Kodus eesti laste suvelaager.
12., 19., 26. juulil ning 2. augustil on Brookhaven National Laboratory avatud uste päevad, Summer Sundays. 2. augustil on muuhulgas võimalik minna ekskursioonile relatiivsete, raskete ioonide kiirendisse, RHIC. Neil päevadel avatakse laboratoorium üldsusele hommikul kell 10.
8. augustil kell 18.00 leiab Long Islandi Eesti Kodus aset pidulik õhtusöök nelja skaudijuhiga Eestist. Kõik on teretulnud.
Jüri Tagger, kirjasaatja
*Peakonsul Eva-Maria Liimetsa kõne kokkuvõte
Eestluse teemal lühidalt peatuda on keeruline, sest see on mitmetahuliselt meie elust ja riigist pikaajaliselt läbi põimunud. Alustades kitsalt riigi püsimise seisukohast, võib tänapäeval piirduda põhiseadusega. See sätestab eesti keele ja rahvuskultuuri säilitamise rõhutamise läbi omariikluse. Seaduse raamist väljudes leiab eestluse kohta mitmeid käsitlusi, mis haaravad kaasa mõtisklema. Mõne aasta eest kirjutas Imbi Paju Postimehes teemal “Eestlase elujõud”. Artikli lähtekohaks oli Oskar Looritsa 1951. aasta samanimeline raamat. Pikemalt peatub ta eestlaste iseloomujoontel, mis on aidanud eestlust hoida ja meil riigiks kasvada. Kuid seab kahtluse alla, kas tänapäeval enda sõnaline piitsutamine enam siiski hea on.
Eestlusest rääkides tuleb tänada inimesi, kes on olnud eestluse eestseisjad ja eestvedajad. Neid on olnud alates esimesest ärkamisajast tänaseni auväärselt palju, enamasti kirjanikud, luuletajad või riigimehed. Tänasel jaanituletähistamisel on aga huvitav veelkord peatuda Paju artiklil ja meenutada, kuidas tekkis rahvakunst. 20. sajandi alguses hakkasid kunstnikud Kristjan Raud ja Ants Laikmaa rahvuse enesetunde tõstmiseks küladest kokku kogutud esemeid nimetama rahvakunstiks, samal ajal kui kaasaegsed neid esemeid pidasid “koliks ja rämpsuks”. Rahvakunst on kunsti osana ja eestluse kandjana au sees tänaseni.
9. juunil anti peale uuenduskuuri taas üle Eesti riigi kingitus ÜROle. Kingiks on Anu Raua Emapuu, mis koosneb Kihnu seelikutest. Emapuu seelikud on rõõmu- ja kurbusevärvides, sümboliseerides emade edasikestmist. Esmakordne kingi üleandmine toimus president Lennart Meri poolt 1995. aastal. Selliselt esindab eestlust kandev rahvakunst Eestit ÜROs ja tutvustab meid kogu maailmale.
Suvise ja talvise pööripäeva tähistamine on eestlaste komme olnud sajandeid. Jaanipäev on rahvakombest kasvanud riigipühaks ja seda tähistatakse tänaseni rahvarohkelt. Jaanilaupäev langeb ühte Võnnu lahinguga, mille aastapäeva tähistatakse Eestis võidupüha paraadiga. Pealelõunal asutakse jaanitulele ja jaanituld kohtab 23. juuni õhtul igas Eesti külas. Olemuselt näevad need välja samanäolised, nagu täna Long Islandi Eesti Kodus.
Paslik on siinkohal ka meenutada, kuidas jaanituld ennevanasti peeti. Järgnev on väljavõte Piret Õunapuu raamatust “Pühad ja kombed”:
Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole.Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud jaanitule tegemise viise. Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud. Mereäärsetel aladel, aga ka Peipsi rannikul, on olnud ja on tänapäevalgi tuntud tavaks vanu paate jaanitulle viia. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest kalapaatidest. Taoline põletus on ühtlasi ka ohvrilõke. Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht või küngas, et tuli ikka paremini paistaks, paljud meie väiksemad mäed kannavadki Jaanimäe nime. Heaks jaanitule paigaks olid ka vanad linnamäed. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa. Palju teateid on selle kohta, et korraga tehti kaks jaanituld, üks põles üleval ridva otsas ja teine maas. Ülemist tuld peeti rohkem noorte ja maapealset vana rahva tuleks.
