Ameerika eestlase Tony ehk Tõnu Taageni mälestusteos „Eluga pääsenud. Sõda läbi lapse silmade“ on kaasakiskuv ja liigutav lugu sellest, kuidas üks väike Viljandi poiss elab üle Teise Maailmasõja ja põgenemisteekonna algul Saksamaale ning hiljem Ameerika Ühendriikidesse.
Kui sõda algab, on Tõnu seitsmeaastane ja kui ta koos ema, isa ja noorema õega 1949. aastal Marine Tigeri pardal Ameerikasse jõuab, on ta viisteist aastat vana.
Eriliseks teeb Eesti pagulaspoisi loo aga just see viis, kuidas teos on kirja pandud: meisterliku sisseelamise ja detailimäluga kujutatakse igapäevaelu sündmusi Viljandimaa talus, Saksamaa põgenikelaagrites ja Texase farmis just nii, nagu seda nägi väike algkoolipoiss, hiljem teismeliseks sirguv noormees, kelle jaoks on keset sõda ja põgenikelaagreid tihti tähtsad hoopis teised asjad ja nähtused kui täiskasvanuile.
Teos on kaasahaarav ja pingeline, kulmineerudes 1944. aasta sügisel, mil Tõnu vanemad otsustavad, et ema koos kahe väikese lapsega peab võtma ette ohtliku põgenemisteekonna üle sügistormise mere. Isa peab jääma Eestisse. Autor doseerib täiskasvanute maailma teadmisi ümbritsevaist sõjasündmusist ja maailmapoliitikast just nii parajal määral ja valikuliselt, nagu see ulatus toona sõjaaja lasteni – katkendlikult ja ebamääraselt. See kirjanduslik võte võimendab teose dramaatikat.
Kümneaastane poiss saab ootamatult täiskasvanuks siis, kui pere seisab traagilisel kodumaalt lahkumise hetkel sadamas ning poeg peab hakkama põgenikelaeval seisma isa asemel nii ema kui noorema õe eest. Autor kujutab seda vastutuse tajumise hetke lakooniliselt, täpselt ja mõjuvalt.
Tõnu kogeb ja võrdleb esmakordselt elus palju põnevaid asju: karjaskäimine vanaema-vanaisa talus ja eksootiliste melonite ning arbuuside kasvatamine Texase farmis, rindepommitamised ning varjendisse varjumised ja kodune karjaseidüll, paadipõgenemisteekond Saksamaale 1944 ja laevateekond Saksamaalt Ameerikasse 1949, maitsev kõrtsikruusiõlu Saksamaal ja tumemust kihisev ning salapärane pudelijook Ameerikas, mis kargab ninna ja osutub CocaColaks. Autor tabab teraselt sügavaid kultuurierinevusi sõjaeelse Eesti, sõdiva Saksamaa ja rahuliku Ameerika ülisõbraliku ühiskonna vahel.
Eaka mehe meenutusi on selles raamatus vaid esimeses avapeatükis, kus Ameerikas ärijuhtimist õppinud ning sotsiaaltöös magistrikraadi saanud autor naaseb esmakordselt pärast põgenemist Eestisse, kõik muu on ehtsa ilukirjandusliku veenvusega nähtud läbi väikese poisi silmade, nii et meenutab kohati eesti parimate kirjanike lapsepõlveraamatuid. Tony alias Tõnu Taageni teos on eesti sõjapagulaste põlvkonna oma „Väike Illimar“.
Sirje Kiin, PhD
võrdleva kirjandusteaduse doktor
Madison, Lõuna-Dakota
