Riigikogu valimised võitis Reformierakond. EKRE vaidlustab riigikohtus e-hääletuse tulemused

5. märtsil toimunud Riigikogu valimised võitis Reformierakond, mis sai riigikogus 37 mandaati. Teiseks jäi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes sai 16,1 protsenti häältest ja 17 mandaati ehk kaks mandaati vähem kui eelmises koosseisus. Kolmandaks jäi Keskerakond 15,3 protsendi häälte ja 16 mandaadiga (10 mandaati vähem kui eelmises riigikogus).

Esimest korda riigikokku pääsenud üldsusele suhteliselt tundmatu partei Eesti 200 sai häältest 13,3 protsenti ehk 14 mandaati. Partei jätkab Reformierakonna liini, enne valimisi ütles Eesti 200 esimees Lauri Hussar, et Reformierakond saab tänu neile hakata oma programmi ellu viima. Hussar oli ettenägelik, esimesena kutsus valimised võitnud Kaja Kallas koalitsioonikõnelustele just Eesti 200. Hussar on endine Postimehe peatoimetaja, kes vahetult enne 2019. a. valimisi avalikustas oma erakonnaga liitumise.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond kaotas ühe mandaadi, kogudes 9,3 protsenti kõikidest häältest ja saades selle eest riigikogus üheksa mandaati.

Suur põrumine ootas Isamaad, kes kaotas neli mandaati, saades vaid 8,2 protsenti häältest ja kaheksa mandaati.

Künnise alla jäid uus partei Parempoolsed 2,4-protsendilise häältesaagiga, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei 2,3 protsendiga ning rohelised ühe protsendiga. Kaks esimest hakkavad nüüg riigilt tegevustoetust saama.

Reformierakond võitis kõigis valimisringkondades, välja arvatud Kagu-Eestis, kus oli edukas EKRE ja Ida-Virumaal, kus võidutses Keskerakond.

Kolmandik Ida-Virumaa valijatest toetas venemeelseid kandidaate, kes seisid vastu koolide üleminekule eestikeelsele õppele ja toe-tasid koostööd Venemaaga.

Valimised tõid nähtavale vastuolud, mida suuremad erakonnad oma valimiskampaaniates ignoreerisid.

Reformierakond tegi 7. märtsil koalitsiooniläbirääkimisteks ettepaneku Eesti 200le ja sotsiaaldemokraatidele. Sellisel nn liberaalsel liidul on riigikogus 60 kohta. Reformierakond saaks moodustada ka 53-kohalise koalitsiooni Keskerakonnaga või jätkata praeguse valitsuskoalitsiooniga ehk Reformierakond, SDE ja Isamaa kokku 54 kohaga.

Kokku hääletas valimistel 615 009 valijat, neist 301 495 pabersedeliga ja 313 514 e-häälega. Välisriikides hääletas 1826 inimest.

Allikas: Postimees / valimised.ee

E-hääletuse vastuoludest – e-valimised pole vaadeldavad ega kontrollitavad

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) vaidlustas e-hääletuse tulemused ning nõuab e-valimiste kokkulugemist viisil, mis võimaldaks neil näha, kust tulid hääled ja kuidas need kokku arvestati. “Kui meile seda ei võimaldata, saame kindlas kõneviisis väita, et Eestis toimus massiline valimiste võltsimine. Kui nii, siis toimus eile Eestis sisuliselt liberaalne riigipööre,” ütles EKRE esimees Martin Helme.

EKRE saatis riigi valimisteenistusele teabenõude, milles palub väljastada e-valimiste süsteemi logidesse talletunud teabe ning info süsteemi arendajate ja sellele vahetult ligi pääsevate isikute kohta.

E-hääled lisati seekord viimases lõpus, pärast paberhääletuste kokkulugemist – mis tekitab küsimuse, miks nii hilja, kui e-hääletamine lõppes juba eelmise päeva õhtuks?

Kui aga e-hääled oleksid avalikustatud kõigepealt, siis oleksid nende protsendid tõeliselt kulmu kergitama pannud – nimelt sai e-hääletuses Reformierakond kogu riigis 53% häältest! Kui võrrelda seda paberhäälte 20%, siis tundub erinevus anomaaliana. EKRE kogus paberhäälte järgi 24,9% häältest , kukkudes kogusummas (paber+e-hääled) 15,8%le ning Reform siis vastavalt paberhääletusel 20,3% ja kogusummas 31,9%.

Kas nii suur erinevus on tõenäoline? Tegelikkuses peaksid paberi ja e-häälte tulemused peegeldama siiski enam-vähem võrdseid erakondade proportsioone ühiskonnas. Ka allolevast tabelist on näha, vaid kahe erakonna – Reformierakonna ja Eesti 200 e-hääletajate arv on ebatavalist suur, teistel erakondadel on e-valijaid stabiilselt 30 000 ringis.

Mitmete e-valimiste andmeid analüüsides on teadlased välja toonud, et e-valijad ja paberil hääletajad on väga sarnased ning ei vasta tõele oletus, et mõne erakonna valijad on pigem e-valijad ja saavad just e-häälte toel rohkem hääli kui teised.

Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute vanemteadur Mihkel Solvak ütles enne eelmisi riigikogu valimisi 2019. aastal ERR’ile, et praeguseks, kui Eestis on e-valimisi korraldatud juba üle kümne aasta, ei erine e-hääletajate profiil enam millegi poolest paberil hääletajatest. “E-valimiste uurimisega tegelev Solvak tõdes, et mõlema hääletusviisi esindajad on väga sarnased: nad kuuluvad enamvähem samasse vanusegruppi ja neil on enamvähem sama suured sissetulekud.

Seega ei vasta tõele oletus, et mõne erakonna valijad on pigem e-valijad ja saavad just e-häälte toel rohkem hääli kui teised…..Uurijad järeldavad, et elektroonilised hääletusvõimalused ei tee valimisi vähem sotsiaalsemaks, kuid muudab hääletusetoimingu saladusnõude valikuliseks, " on kirjas ERR artiklis.

Sellest ajast peale, kui Eestis e-hääletus kasutusele võeti 2005. a. kohalikel valimistel, on Reform kõik valimised võitnud. Kui aastatel 1995-2003 kõikus Reformi toetusprotsent 16-17% vahel, siis pärast e-hääletuse kasutuselevõtmist hüppas reformarite toetusprotsent 27-29% ja jäi sinna püsima. E-hääletus on olnud Reformi edulugu ja uhkuseasi, millega on maailmas Eesti digiriigi kuvandit paisutatud. Seetõttu on Reformierakond ka väga valuliselt reageerinud katsetele e-valimiste puudustele osutada. Või on siin taga rohkem peidus kui võimalikud turvaaugud?

Paraku aga ei ole ükski teine riik maailmas peale Eesti üldiseid e-valimisi kasutusele võtnud. Mitmetes riikides on e-valimisi küll katsetatud (ka Soomes ja Lätis), kuid loobutud, kuna tulemuste usaldusväärsust ei ole võimalik tõestada, mis omakorda vähendab rahva usaldust demokraatliku valimisprotsessi vastu. E-voting on küll kasutusel mitmes riigis, selle all mõistetakse valimismasinaid, i-voting toimub üle interneti ja sellist hääletust kasutavad peale Eesti vaid Venemaa ning Araabia Ühendemiraadid, veel 13 riigis kasutatakse sarnast internetivalimist erandjuhtudel.

Rahvusvahelised IT-eksperdid Michigani ülikooli arvutiturvalisuse professori J. Alex Haldermani juhtimisel lõid Eesti e-valimiste lahendusest laboris koopia ja testisid seda erinevatel viisidel, et tuvastada, kas pahatahtlikel oleks võimalik e-valimisi mõjutada.

Nende avastused oli šokee-rivad, nad tõdesid, et üsna mitmest kohast ja kergesti on tegelikult võimalik e-valimiste tulemusi manipuleerida neil, kellel on juurdepääs, lisaks veel mitmed programmide turvariskid. Eksperdid soovitasid toona tungivalt Eestis valimistel e-valimisi mitte kasutada. Nende sõnul pole tegemist valitsuse IT-probleemi, vaid rahvusliku julgeoleku probleemiga.

Selle asemel, et teha rahvusvaheliste ekspertidega koostööd ning tõestada, et nende osutatud puudused on kõrvaldatud, keeras Eesti tollane valitsus juhtumi poliitiliseks ning peaminister Taavi Rõivas isiklikult süüdistas rahvusvahelisi eksperte oma poliitiliste vastaste huvides töötamises (tollal oli opositsioonis Keskerakond).

Halderman hoiatas ka, et kui kõrvale jätta otsene häältega manipuleerimine arvutiprogrammidega, siis vali-mised peavad olema vabad ja privaatsed (free and private), aga seda on koduarvutitest hääletamisel väga raske tagada – isikusamasust ju ei tuvastata ega pole mingit võimalust kontrollida, kes tegelikult antud ID-kaardiga hääletab. (Notaritoimingute jaoks internetis nõutakse Eestis näiteks videotuvastust).

J. Alex Halderman on valimiste turvalisuse alal vaieldamatu tippspetsialist ja üks parimaid USAs ning oma kogemusi Eestis e-valimistega on ta tutvustanud mitmel rahvusvahelisel konverentsil. Tema tööga saab tutvuda ja tema videot vaadata https://estoniaevoting.org

Kokkuvõtteks võib öelda, et aastaid on nii opositsioonierakonnad – enne Keskerakond ja nüüd EKRE ning IT-eksperdid rääkinud, et e-valimised pole vaadeldavad ega kontrollitavad, kuid seda muret on valitsuse poolt lihtsalt ignoreeritud. Samas ei oleks midagi lihtsamat kui korraldada sõltumatu rahvusvaheline audit, et välistada kõik kahtlused manipulatsioonide võimalikkuse suhtes ja tõestada valimiste usaldusväärsust. Seda pole aga kunagi tehtud.

Loodetavasti hakatakse nüüd e-valimistega seotud probleeme tõsisemalt käsitlema, et arvestatav osa riigi kodanikest ei kaotaks usaldust õigusriigi ühe alustala – vabade ja ühetaoliste valimiste vastu (nagu sätestab põhiseaduse paragrahv 60 “Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alu-sel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.”)

E-valimiste vaidlustamine jõuab riigikohtusse

Vahetult enne lehe trükkiminekut 9. märtsil tuli uudis, et EKRE pöördus riigikohtusse taotlusega tunnistada riigikogu valimiste elektroonilise hääletamise tulemus kehtetuks.

“Erakond peab valimistulemuste kindlakstegemise toimingut õigusvastaseks, juhtides tähelepanu, et e-hääletamisel esines mitmeid anomaaliaid ja tehnilisi tõrkeid, mis seavad kahtluse alla e-hääletamisel kasutatava infrastruktuuri töökindluse ja usaldusväärsuse.

Samuti peab erakond probleemiks, et e-hääletamise süsteem ei taga valimiste üldpõhimõtete järgimist ning riigikogu valimise seaduses puuduvad elektroonilise hää-letamise ja tulemuste kindlakstegemise reeglid, “ kirjutab ERR.

Advokaat Paul Keres, kes esindab riigikohtult riigikogu valimiste elektroonilise hääletamise tulemuse kehtetuks tunnistamist taotlevat Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE), selgitas ERR-ile kaebuse sisu. EKRE ja Keres leiavad, et elektroonilise hääletamise regulatsioon on põhiseaduse vastane ja põhiseaduse vastase regulatsiooni alusel kokku loetud hääled tuleb jätta arvestamata.

Advokaat Keres ütles ERRile, et 2019. aastal ütles ka riigikohus, et valimisõiguse ja õigusriigi printsiipide tagamiseks oleks vaja elekt-roonilise hääletamise kord detailsemalt seaduses reguleerida, aga siiamaani ei ole riigikogu seal mitte midagi teinud.

“Kujunenud olukord on selline, et riigikogu annab korralduse ja menetluse ja elektroonilise hääletamise läbiviimise tingimused põhiosas täielikult Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestada.

Ja Vabariigi Valimiskomisjon on ühtlasi siis seal nagu seadusandja, korraldaja ja järelevalve teostaja – kõik ühes organisatsioonis. See ei ole kooskõlas võimude lahususe põhimõttega ja ei ole kindlasti kooskõlas põhiseaduse loogikaga, “ ütles Keres, lisades võrdlusena, et kui pabersedeliga hääletamise regulatsioon on suhteliselt detailne, lihtne ja arusaadav, siis e-hääletuse puhul on elementaarsed vaadeldavuse, kontrollitavuse ja avalikkuse põhimõtted lahti selgitamata ja reguleerimata.

Keres lisas veel, et nad toovad kaebuses välja erinevaid anomaaliaid ja ebajärjepidevusi praeguste valimiste korralduses.

“Näiteks miks elektrooniliste häälte hulk suureneb pärast elektroonilise hääletamise lõppemist, miks on selliseid juhtumeid, kus isikud annavad elektroonilise hääle, aga siis ei saa selle kontrolliäpiga teada, et nende hääl on kohale jõudnud, annab mingeid veateateid – selliseid asju on seal päris palju.

Lisaks sellele on meil ka ühelt asjatundjalt, kui ma nüüd õigesti mäletan, üheksapunktiline kokkuvõte tehnilisest protsessist ja selle tehnilise protsessiga seotud puudustest – kõik alates pitseerimistest, võrguseadmetest, elementaarsetest turvanõuetest või õigemini nende puudumisest ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, ütles Keres rahvusringhäälingule.

Loodetavasti kohtust läbi käies saavad palju e-valimistega tekkinud küsimused vastused. Samas kui kohus või sõltumatu rahvusvaheline audit peaks tunnistama manipuleerimise võimalikkust riigikogu valimistel – kontrollida vanemaid hääletustulemusi ei saa, sest kettad hävitatakse kohe pärast valimisi! – siis kui legitiimsed on Eesti valitsused alates aastast 2007, kui e-valimisi esmakordselt riigikogu valimistel kasutati? Siin on tõsine mõttekoht.