Oktoobrikuu on suuresti kulunud Eesti sisepoliitikas riigieelarvele. 17. oktoobril lõppes riigikogus selle esimene lugemine Keskerakonna, Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ettepanekuga lükata riigieelarve esimesel lugemisel tagasi. Opositsiooni arvates pole riigieelarve piisavalt läbipaistev ega lugejale arusaadav.
Rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) torkas sarkastiliselt, et arvestades riigieelarve arutelu taset riigikogu saalis, polegi vaja seda dokumenti selgemaks muuta. Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann (Reformierakond) ütles aga Rahvusringhäälingule, et talle on riigieelarve valdavalt arusaadav, ehkki möönis, et osa ministeeriumide kärpekavu ei ole veel sisuga täidetud ehk me ei tea, millelt nad hakkavad kokku hoidma.
Opositsiooni kriitika on puudutanud sedagi, et kokku kavatsetakse ministeeriumides kärpida järgmisel aastal 132 miljonit eurot, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas tahetakse nelja aastaga jõuda 1,4 miljardi euroni. Postimees kirjutas veel septembri viimastel päevadel, et kärpekavast vaatab vastu röögatu ebavõrdsus. Tõepoolest, kärpekirves vihiseb kõige hoogsamalt haridus- ja teadus- ning sotsiaalministeeriumis, kus kärbete osakaal on esimeses 27,5 ja teises 21,5 protsenti. Kolmandal kohal on 10,2 protsendiga kultuuriministeerium. Seega võetakse neilt, kes peavad niikuinii üsna kokkuhoidlikult läbi ajama.
Riigieelarvega kaasneb veel üks kaval vigur, mida keegi ei soovi selgitada. Nimelt ulatub riigieelarve strateegia, millega lubatakse 1,4 miljardilist kärbet, 2028. aastasse. Ent riigikogu valimised on 2027. aasta varakevadel ning suure tõenäosusega saab Eesti teistsuguse võimuliidu, kellele praeguse valitsuse lubadused enam korda ei lähe.
Peaminister Kristen Michal (Reformierakond) on lubanud, et selle riigieelarve vastuvõtmise järel maksuralli lõpeb ja asendub maksurahuga, et see valitsus makse rohkem ei tõsta. Saab näha, sest ärevil on kohalikud omavalitsused, kellele valitsus paneb üha uusi kohustusi, kuid ei lisa nende täitmiseks raha. Nii on kohalikud omavalitsused esitanud nimekirja maksudest, mille kehtestamise õigust nad soovivad või mis peaksid riigieelarve asemel laekuma kohalikku rahakassasse. Nii et maksuralli võib kanduda kohalikule tasandile.
Keskerakonna, Isamaa ja EKRE ettepanek riigieelarve tagasi lükata ei läinud läbi. Ettepaneku poolt hääletas 20, vastu 50 ja erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 30. oktoober.
Eesti 2025. aasta riigieelarve tulude pool kasvab 17,7 miljardi euroni ehk suurenemine on võrreldes tänavusega 0,9 miljardit. Kulud kerkivad 18,2 miljardile, kasv on 0,6 miljardit eurot. Eelarvepuudujääk jääb kolme protsendi piiresse sisemajanduse kogutoodangust ja vastab sellega Maastrichti eelarvetasakaalu reeglile.
Agressor valib ikka
Ehkki avalik arvamus Ees-tis on seda meelt, et Eestis elavate Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel tuleks peatada, ei ole sellega kuhugi jõutud peale pooldavate artiklite ajakirjanduses. Reformierakond, Eesti 200, EKRE ja Isamaa on riigikogus seda meelt, et agressor-riigi kodanike valimisõiguse küsimus tuleb lahendada juriidiliselt. Urmas Reinsalu on lubanud esitada riigikogule ettepaneku põhiseaduse muutmiseks.
Eestlaste liigne järeleandlikkus CSCE/OSCE vähemusrahvuste ülemvolinikule (1993-2001) Max van der Stoelile (1924-2011) on siiani põlistanud olukorra, kus Eesti riigi siseste küsi-muste otsustamisel on sõna-õigus võõrriigi kodanikel. Kus seda varem on nähtud? Isegi lätlastel, kelle demog-raafiline olukord 1990. aastate algul oli Eesti omast kehvem, jätkus rohkem selg-roogu, et võõraid otsustusprotsesside juurde mitte lubada.
Keskerakonna suhtumine agressorriigi kodanike valimisõiguse peatamisse on selge. Peaminister Kristen Michal tahaks asja ära otsustada, aga vastu on sotsid ja nende seisukohta ilmselt muuta ei õnnestu. Arvestades „juriidilise lahenduse“ pikka protseduuri, saavad agressorriigi kodanikud suure tõenäosusega 2025. aastal kohalikel valimistel ikkagi valida.
Krimmitatarlaste genotsiid
Riigikogu võttis vastu 54 saadiku algatatud resolutsiooni, millega krimmitatarlaste küüditamine 18. mail 1944 tunnistati genotsiidiks. Kohal oli 91 riigikogu liiget, poolt hääletas 83 ja kaheksa ei hääletanud. Neid parlamente ei ole maailma sugugi palju, kes on krimmitatarlasi nii toetanud, otsa tegi lahti Ukraina ülemraada 2015. aastal.
80 aastat tagasi küüditati oma kodudest 238 500 krimmitatarlast, keda süüdistati koostöös sakslastega. Ei aidanud seegi, et 21 krimmitatari rahvusest sõjameest olid saanud Nõukogude Liidu kangelasteks, küüditamine tabas isegi krimmitatari sõjaväelasi, kes sõdisid Punaarmees.
Oma kodumaale said krimmitatarlased tagasi pöörduda alles 1980. aastate lõpul. 2014. aastast on Krimmi poolsaarelt lahkunud ligi 50 000 krimmitatarlast ehk 15 protsenti rahvusgrupist. Vene okupandid jätkavad praegu krimmitatarlaste suhtes 80 aasta tagust poliitikat.
Kaks uut presidenti
Oktoobrikuusse langes kaks olulist presidendivalimist Eestis. Uue juhi said Eesti Olümpiakomitee (EOK) ja Eesti Teaduste Akadeemia.
EOK uus juht on eelmine Eesti president Kersti Kaljulaid, kes lõi istuvat EOK presidenti, turvaärist alustanud ettevõtjat Urmas Sõõrumaad. Kaljulaidi arvates vajab EOK muutusi ja sama meelt olid teda toetanud 62 alaliitu (EOK presidendiks valimiseks oleks piisanud 61 toetushäälest, EOKi kuulub 120 alaliitu). Seega on Kaljulaid, kellele on tema Kadriorust lahkumisest saadik otsitud väärikat töökohta, mõneks ajaks „paika pandud“. Kaljulaid on samuti esimene naine EOK presidendi ametis.
Eesti Teaduste Akadeemia valis uueks presidendiks üle 30 aasta Helsingis töötanud molekulaarbioloogi Mart Saarma. Ta on õppejõu tegevust jaganud Tartu, Tallinna ja Helsingi vahel, sel suvel tähistas oma 75. sünnipäeva. Eks nüüd peab Saarma kombineerima, kuidas jagada oma aega Helsingis asuva Helsingi ülikooli biotehnoloogia keskuse teadusdirektori ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi ametikohuste vahel. Postimees kirjutas, et sõnapidaja mehena Saarma oma 15 kolleegi Helsingi ülikooli laboris ei jäta.
Populaarne Reinsalu
Kui Isamaa on praegu kõige suurema toetusega erakond, siis selle esimees Urmas Reinsalu on veelgi tehtum mees: teda sooviks peaministri kohal näha koguni 30 protsenti küsitletutest. Inimesed on seega projitseerinud oma lootuse teistsugusele poliitikale Isamaale, mida Reinsalu väga hästi kehastab.
Kristen Michali ja Mihhail Kõlvarti toetus peaministrina on 12 protsenti, Martin Helmel 10 protsenti. Sotside esimees Lauri Läänemets ja Eesti 200 äsja tagasi juhtima valitud Kristina Kallas arvesse ei tule.
Huvitav on see, et Michali reiting jääb veel kolme protsendiga alla Kaja Kallase madalpunktile. Michal edestab Reinsalut vaid 18-24-aastaste noorte segmendis, kus tema toetus on 14 protsenti ja Reinsalul protsent vähem.
Vene emakeelega valijate eelistus on siiani Mihhail Kõlvart, selles pole küsimustki, ehkki sotsid on teinud jõupingutusi venekeelsete valijate üle võtmiseks.
Mis puudutab erakondade populaarsusjada, siis esikohta hoiab endiselt Isamaa, kelle toetus Emor Kantari ja Norstati arvestuste kohaselt on 24-29 protsenti. Reformierakonna tase on 17-18 protsenti, sotsidel 13-15, Kesk-erakonnal 13-14 ja EKRE-l samuti 13-14 protsenti. Seega on kolme erakonna seis üsna võrdne.
Kuigi Eesti 200 vahetas juhti, on nad langenud alla valimiskünnise 3-4 protsendile. Neljaprotsendisel tasemel püsib ka Parempoolsete toetus. EKRE-st lahku löönud Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) pole esialgu suutnud ilma teha, jäädes 1,4 protsendiga väga marginaalseks, kuigi erakonna loomiseks vajalikud 500 liiget koguti rekordiliselt lühikese ajaga.
Kalev Vilgats, ajakirjanik
