Ma istusin Tallinnas Vabaduse väljaku ääres ja lugesin Victor Nekrasovi raamatut „FrontLine Stalingrad“ (eesti keeles ilmunud pealkirjaga „Stalingradi kaevikuis“). Autor kirjutab, et Stalingradi lahing oli Teise maailmasõja veriseim. Ta kirjutab sellest, kuidas Punaarmee taganes läbi Ukraina, ja sellest, et Stalingradi lahing tõi pöörde sõja kulgu. Mulle on huvitav lugeda sõjast venelaste vaatepunktist lähtuvalt. Nekrasov ise oli sapöör, insener, kes lõhkas taganemisel tehaseid, et vältida nende kasutamist vaenlase poolt. Nekrasov elas Stalingradi lahingu ise läbi.
Ilm oli Eesti ilmale iseloomulik – pilves ja kergelt vihma tibutav. Lugemise vahepeal vaatasin mööduvaid inimesi ning katsusin mõista, miks ma enne eesolevat reisi tundsin end natuke ebakindlalt. Mul oli taskus lennupilet oma tütre juurde USA-sse, et kohtuda oma septembris sündinud tütretütre Kaia Evangelene Sterlingiga. Mul ei ole selle reisiga seoses mingeid kohustusi ja ma ei peaks küll millegipärast muret tundma, peaksin vaid õnnelikult kohale jõudma. Ometi on mul tunne, et ma parema meelega ei lendakski.
Huvitav, kas tegemist on sellega, et ma olen vanaks jäänud, et ma ei taha muutusi oma elurutiinis? Küllap on vastus „jah“. Mulle on alati meeldinud reisida ja see on ikka olnud väsitav. Nüüd tundub mulle, et kõik kohad, kus ma seni olen käinud, on enam-vähem sarnased. Näiteks Võrust Tallinna sõites võiksin end mõtelda ükskõik millisesse Euroopa riiki või ka USA-sse. Mulle on päris raske lahkuda oma Võrumaa kodust, isegi lühikeseks ajaks. Juba see, et aias jäid sügistööd pooleli ja talv on üsna varsti ukse ees, teeb mulle muret. Kuigi palju on ka juba tehtud – õunamahl pressitud, marjad korjatud, puukuur küttepuid täis ja murutraktor pandud varju alla. Jõudsin ka saunas põrandalauad ära vahetada.
Paar päeva tagasi tegin sauna ja kutsusin ka naabrid leili võtma. Nagu ikka jätkus meil juttu paljudel teemadel. Rääkisime ka surmast. Mu naabrid on minust märksa nooremad ja ma märkisin, et muidugi me suhtume surma erinevalt. Mina sulgen igal õhtul oma silmad ja magan rahulikult hommikuni välja. Peale lõunat teen ma väikese uinaku. Naljatasin, et nüüd, mil ma olen juba vanem, viidan ma rohkem aega voodis, et harjutada end pikali olemisega, mis kestab arvatavasti igavesti. Noorena on palju olulisem olla ärkvel ja tegutseda, teha plaane, muretseda selle pärast, kuhu minna, mitte mõtelda sellest, kus me oleme käinud. Vanaduses peaks inimene lõikama seda, mida ta on külvanud.
Aristoteles küsib Platoni „Vabariigis“ ühelt vanemalt senaatorilt, kas kahetseda seda, et noorus möödub. Vana senaator vastas, et mitte mingil juhul. Kui tema oli noor, siis oli see nagu prooviaeg. Isegi armastuseakt oli nagu katse end tõestada oma kallimale. Vanana ei pea ta aga enam midagi tõestama, nüüd võib lihtsalt nautida kõike, mida tahad, ja ei pea ka muretsema selle pärast, kas kellelegi see, mida ma teen, meeldib või mitte.
Ma kahtlustan, et osa minu ärevusest tuleb asjaolust, et ma olen tõesti õnnelik oma Lõuna-Eesti talus ja see ongi see, mida ma olen kogu elu soovinud. On hea seda teada. Ja on hea mitte tunda enam sundi otsida veel paremat.
Sellise rahustava mõttega lendan ma oma tütre ja tütretütrega kohtuma. Aga ka oma poja ja oma heade sõpradega.
Viido Polikarpus
