Pealkirja vaadates mõtleb lugeja, et milleks tegeleda universumiga, kui siin maakeral on küllalt muret ja õiendamist. Inimene pole ju kaugeltki kõiki küsimusi lahendanud, pole kõikidele mäetippudele roninud ega kõiki ookeanisügavusi uurinud. Võiks sellega asja lõpetada, nagu väljendab rahvalaul:
Kui mina alles noor veel olin,
lapsepõlves mängisin.
Ei mina teadnud muud kui seda,
mis mina nägin silmaga…
Nüüd aga – inimese on suureks teinud just soov uurida/õppida seda, kuhu silm hoopiski ei ulatu.
Ja nii loeme, et juba 3. sajandil BC leidis kreeka teadlane Eratosthenes, et Maa on ümmargune ja ta arvutas selle ümbermõõdu! Teine mees, Aristarchos, arendas heliotsentrilise teooria Päikesesüsteemi kohta (et Päike on keskpunkt, mitte Maa) ning oskas isegi panna planeedid õiges järjekorras Päikese ümber. Need olid märkimisväärsed saavutused. Kahjuks oli Vana-Kreeka ühiskond organiseeritud linnriikide alusel ja nii pidi ta ajaga alistuma Rooma impeeriumile. Koos sellega vajus unustusse antiikaja teadus ja asendus astronoomi Ptolemaiose (elas 2. sajandil AD) arusaamaga, et Maa on universumi keskpunkt, pealegi Vana Testamendi järgi loodud vaid seitsme päevaga! Kuna inimese positsioon kõiges oli keskne, siis võiks seda humoorikalt kokku võtta kui “egotsentrilist” arusaama.
Selle mõtteviisiga elati järgmised 1500 aastat, kuni poola astronoom Nicolaus Kopernik aastal 1543 deklareeris, et nii Maa kui teised planeedid tiirlevad Päikese ümber ja et Maa pöörleb oma telje ümber kord päeva jooksul. Itaalia teadlane Galileo Galilei (1564 – 1642) ühines ideega, kuid läks teravasse vastuollu katoliku kirikuga, kus paavst Paul V nõudis temalt nende vaadete tagasivõtmist.
Tõde ei saanud siiski alla suruda ning järgnevatel sajanditel arenes astronoomia üha enam. Uuriti ning tehti kindlaks, et nii Päike kui teised nähtavad tähed on Linnutee (Milky Way) galaktika liikmed. Galaktika on tähtedest koosnev süsteem, mida hoiab koos ta enese gravitatsioon. Tähed pole aga nii tihedalt koos nagu fotodelt võiks arvata – nende vahed on valgusaastates (VA)! See on kaugus, mida valguskiir, lennates sekundis 300,000 km (7½ tiiru ümber Maakera) katab ühe aastaga. Näiteks Päikesele lähim täht (Alpha Centauri, lõunataevas) on meist 4.4 VA eemal. Talvine pärl – Siirius – seevastu juba 8.6 VA. Kujult on Linnutee suure spiraali sarnane ketas, läbimõõdult 100,000 VA, kus tähti on umbes 100 biljoni ümber. Sellised kaugused/suurused on inimmõistusele haaramatud.
Nii jõuti tõele üsna lähedale, kuigi veel aastani 1924 kehtis arvamine, et Linnutee on ainus selline süsteem universumis. Tõsi, siin-seal taevas nägi uduseid laike, mida alul peeti kosmilise tolmu ja gaasi pilvedeks, näiteks tuntud Andromeda “nebula”. Teda võite näha oktoobri keskel, kui vaatate selgel ööl kella 10 paiku otse lõunasse, umbes pool maad horisondist üles. Seal ta paistab, väike udune plekk. Hiljem leiti teleskoobi abil küll, et osa neist on täheparved suures kauguses, meist mõnesaja VA kaugusel. Andromeda olemus siiski nii kergelt ei avaldunud.
Otsustav murrang tuli 1924, kui astronoom Harlow Shapley leidis Andromeda udukogus erilise muutliku tähe, milliseid leidub ka Linnutees. Selle tüübi muutumise periood ja ta absoluutne heledus on aga kindlas vahekorras. Mõõdad esimest, tead teist. Kui nüüd mõõta ta näivat heledust (nagu ta meile paistab), siis saab sellest arvutada tähe kaugust. Nii saadi tulemuseks, et Andromeda “udu” kaugus on umbes 2.5 miljonit valgusaastat. Ta on seega iseseisev galaktika, suuremgi kui Linnutee. Lisaks taibati, et kui kõrvale jätta Linnutees esinevad tõelised udukogud, siis kõik need teised teleskoobis paistvad biljonid udused kujundid on kauged galaktikad! Ajaga arendati meetod ka nende kauguste hindamiseks ja sellega avardus inimese universum tohutult. Lisan juurde foto galaktikast NGC 1365, mis on Linnutee suurune, aga meist 100 miljoni VA kaugusel. Kas suudate ette kujutada, mida see tähendab?
Eelnenule mõeldes tõuseb küsimus elu leviku kohta universumis, sest ebaloogiline on arvata, nagu leiduks elu vaid kaduvväikesel Maal. Olen seda varem pikemalt arutanud (“VES” 1. mai 2014 ja 16. okt. 2020). Kuna füüsika- ja keemiaseadused üle maailmaruumi on suures skaalas samad, siis pole kahtlust, et elu eksisteerib kogu universumis. Ta võib olla arengult meist kaugel ees või taga või hoopis erineva kujuga, kuid teda leidub kõikjal, kus looduslikud tegurid – materjal, temperatuur, surve ja kiirgus – seda lubavad.
Kas oleme sellega tõestanud UFO’de ja igasuguste alien’ide olemasolu, mida ikka-jälle nähakse Maa ümber lendamas? Kindlasti ei, sest arenenud eluks sobiv koht meie Päikesesüsteemis on vaid Maal. Merkuur ja Veenus on liiga kuumad, Marss on tühi, ja ülejäänud planeedid on hiiglaslikud, ülikülmad gaasipallid. Reis Alpha Centaurilt aga kestaks tuhandeid aastaid, rääkimata kaugematest tähtedest.
Kuidas nüüd eelnenu mõjutab usulisi tõekspidamisi, jätan lugeja otsustada. Tunnistan aga, et eeltoodud, lõputut universumit valitsev Jumal on mõõtmatult suurem, auväärsem kui see, kes keskajal siinsamas pilve taga istus.
