4. juunil pühitseme lipu 130. aastapäeva. Sini-must-valge värvikolmik on kokku kasvanud eesti rahvaga kui üks tähtsamaid ja armastatuimaid rahvuslikke sümboleid. Sini-must-valge lipp on olnud Eesti riigi ja rahva iseolemise, iseteadvuse, võitlusvaimu, vabaduse ja ühistunde nähtav ja siduv tegur.
Sini-must-valge trikoloor sündis Eesti ärkamisaja vaimust eesti üliõpilaste seas Tartus, kui 1870. a. kevadel tekkis arvuliselt väike ja tolleaegsete olude tõttu ainult konspiratiivselt ehk salaja tegutsev eesti üliõpilaste omavaheline koondus. 1881. aastal taotleti toonaste saksa üliõpilaskorporatsioonidega võrdsete õigustega eesti üliõpilastest koosneva korporatsiooni loomist, omavahel kutsutud ka “osakond”. Nimeks võeti Vironia ja värvideks sinine, must ja valge. Värvide küsimus otsustati 29. septembril 1881 üliõpilase A. Mohrfeldti (hiljem Mäevälja) korteris toimunud koosolekul. Asjaosaliste hilisematest mälestustest on selgunud, et koosolekul oli põhjalik arutelu ning kaaluti teisigi värve, eriti rohelist. Märkimist väärib, et üliõpilane Jaan Bergman oli juba pool aastat varem avaldanud luuletuse “Eesti lipp”, mille värvideks olid sinine, must ja roheline. Kui sama luuletus uuesti ilmus oli roheline asendatud juba valgega.
Värvide valimisel võib leida kolme motiivistikku. Esiteks – Eesti looduspilti kujutavad värvid: sinine põhjamaa taevas, must viljakandev muld ehk kodumaa roheline loodus ning talvine valge lumekate. Teise eeskujuna võeti Soome rahvusvärve, et rõhutada hõimlust ja samadest juurtest päritolu. Kolmanda põhjendusena esines ka eesti rahva “pikk must orjaöö” ja talumehe kuub, mis “katab eesti mehe rinda”. Võib öelda, et kõik värvide valimise motiivid olid rahvuslikud. Tekib vaid küsimus: kas ja kui palju mõeldi juba siis “Eesti värvide” kui rahvusvärvide loomisele.
Eesti Üliõpilaste korporatsiooni ametlikku asutamist ei toimunud, sest vaenulike Saksa korporatsioonide nõusolekuta ei saanud ülikooli valitsus uut korporatsiooni kinnitada. Peale sellise otsuse teavet pani Vironia esimees, üliõpilane Aleksander Mõtus 1882 aasta Suurel Reedel trotsiks pähe sini-must-valge värvimütsi ja sõitis voorimehega linna. Seda tuleb pidada esimeseks sini-must-valge kombinatsiooni avalikuks esitamiseks. Tänaval Mõtusele kallaletunginud Saksa üliõpilased kiskusid tal mütsi peast ja tallasid oma korporatsioonis jalge alla. Mõtust süüdistati ülikooli ja üliõpilaskonna korra rikkumises, ja kuigi ta end südilt kaitses, viskas ülikooli kohus ta koolist välja ning keelas Tartus elamise. Mõtus läks Peterburi.
1883 a. kevadel õnnestus Eesti üliõpilaste korporatsioonil ennast ülikooli valitsuses registreerida kui Eesti üliõpilaste seaduslik selts – Verin der studierenden Esten – Eesti Üliõpilaste Selts. Vironia värvid jäid seltsile ja kasutati kokkutulekutel.
Ärkamisaeag ei saabunud samaaegselt ja ühtlaselt üle maa, vaid algas kõigepealt Pärnu- ja Viljandimaal, levides hiljem Põhja-Eestisse. Nihkumine toimus algatajatelt ärksamatelt talupoegadelt kohalikele kooliõpetajatele, maa haritlastele ja sealt omakorda ülikooli haritlaskonnale. Ülikooliharidusega eestlaste arv oli väike, kuid hakkas jõudsalt kasvama. Haritlaskonna kasvamisega sai arusaadavalt ärkamisaja keskuseks Tartu. EÜS oli ainuke eesti üliõpilaste ja haritlaste ülemaaline organisatsioon 19. sajandi viimasel aastakümnel ja kujutas endast rahvuskultuurilise arengu keskpnkti. Teadmine värvidest ja lipust, mis küll rahvuslikel põhjustel olid Tartus keelatud, levis kaugemale.
1894. aastal Tartus toimunud viiendal laulupeol ehtisid laluväljakut sini-must-valged lindid ja Tartu Maarja (endine lipp – puna-valge-must) ja Suure-Jaani koorid esinesid sini-must-valgete lippudega. 1896 a. Tallinnas toimunud laulupeol oli sini-must-valge lipp Vene võimude poolt keelatud. Keelule vaatamata esines kolm koori oma trikolooriga: Haapsalu Läänemaalt, Kivijärve Tartumaalt ja Rõuge Võrumaalt. Laulupidudega toimus sini-must-valge levimine ka väljaspoole kodumaad: Narvas 1912, Krimmis ning Suhhumis 1914 esines laulukoore trikoloori all. Sportlased viisid sini-must-valge Stockholmi 1912. aastal ja maailmameistrist maadleja A. Aberg New Yorki 1915. ja 1916. aastal. 1905. aastal kaotasid saksa korporatsioonid Tartus üliõpilasorganisatsioonide loomisel vetoõiguse. Kõik tol ajal asutatud korporatsioonid-seltsid avaldasid lugupidamist rahvusvärvidele, kasutades neid valdavalt kas muudetud järjekorras või ainult ühte värv teisega asendades: Vironia 1900 Riias, Fraternitas Es-tica 1907, Sakala 1909 ja Ugala 1913 Tartus ning Rotalia 1913 Peterburis.
1905. aasta revolutiooni keerises toodi EÜSi lipp esimest korda avalikult välja Tartus Eesti organisatsioonide rongkäigus, kantult rongkäigu ees. Mässuliste rüseluses lipule kallale pääseda vigastati kehaliselt Jaan Tõnissoni ja kirjanik Karl Eduard Sööti. Sööt juhatas verise taskurätikuga ühislaulu “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Seda momenti on peetud sini-must-valge poliitilise võitluslipu alguseks. Samal päeval ülikooli aulas toimunud koosolekul oli Jaan Tõnisson mässulistele üliõpilastele deklareerinud, et see “ei ole mitte teie, vaid see on meie, eestlaste ülikool”.
1917 a. märtsis, suurel Eestile autonoomiat nõudval meeleavaldusel Peterburis kandsid paljud eesti organisatsiooonid ja eesti sõjaväelaste rühmad sini-must-valget. Meeleavalduse mastaapsus avaldas muljet Vene Ajutisele Valitsusele ja ainsana teistest Venemaa vähemusrahvustest anti eestlastele autonoomia.
Revolutsioonisündmuste ajal pöördus enamus Vene sõjaväes teeninud eestlasi ja ka palju eraisikuid kodumaale, kandes tihti mingit rahvusvärvides tundemärki. Eesti rahvusväeosades kasutati rahvusvärve auastmete ja väeosade tunnustena. Vabadussõja ülemjuhataja kindral Johan Laidoner võis hiljem täie õigusega väita, et Vabadussõda võideldi ja võideti sini-must-valge värvide all. Ka vabadusristi põhivärvid on sinine, must ja valge. Peale iseseisvuse kindlustamist võeti vastu riigilipu seadus 27. juunil 1922.
1917-1918 aastail toetasid kõik erakonnad Eesti iseseisvust peale enamlaste (kommunistide). Nende suhtumine trikoloori oli negatiivne, muutudes aja jooksul vihkamiseks. 1940. a. suvesündmustes tõi muukeelne noorukitejõuk sini-must-val-ge Pika Hermanni tornist alla ja rebis puruks. Rahvas viis rahvusvärvid varjule ja peideti ka EÜSi ajalooline lipp. 1941. a. suvel ilmusid sini-must-valged taas üle Eesti – Saksa okupatsioonivõim ei keelanud trikoloori ja eesti väeüksused kandsid isegi rahvusvärvides tunnuseid. Enne Eesti taasokupeerimist venelaste poolt, jõudis 21. septembril 1944 sini-must-valge lehvida mõned tunnid Pika Hermanni tornis.
Teise Nõukogude okupatsiooni ajal oli Eesti sini-must-valge värvikolmiku omamine või kasutamine ränga karistusega kaasnev kuritegu. 1959 a. tähistati välismaal sini-must-valge 75. juubelit suure väärikusega. 1980. aastal oli Stockholmi kesklinn ESTO päevade ajal sini-must-valgete lippude ehtes. 24. veebruaril 1987 ilmus Tallinna vanalinna mustal hobusel ratsutav mees, kes valge varre otsas lehvitas sini-must-valget lippu. Esimesest üllatusest toibunud pealtnägijad tervitasid uhket ratsanikku rõõmuhõisete ja aplausiga. Sini-must-valget oli Eesti NSVs varemgi heisatud, aga Tallinna ratsanikku peeti esimeseks ulatuslikuks Eesti rahvusvärvide tunnustuseks pärast pikki nõukogude aastakümneid.
Julge ratsamees Endel Jõgi, kes liitus Elus Sõna rühmitusega, sattus KGB tagakiusamise ohvriks ja sunniti Eestist lahkuma. Ta siirdus koos abikasa ja tütrega 1988. a. aprillis Austriasse ja pool aastat hiljem Austraaliasse, kus elab siiani Endel Riversi nime all. Endel Jõgise lehvitatud lipp on hoiul Eesti Lipu Seltsis.
Lühendatud Joel Haukka artiklist
