Elame täna Eestis mingis mõttes nagu kahes ajavoolus, üheltpoolt on tunne, et oleme kaotanud oma ajataju ja elame väliste sõja- ja vägivallauudiste voolus. Teisalt tiksub ajalookell, mis toob lähemale aasta 2018 ja oleme suures juubeliaastas, kus reaalsuseks saanud fakt, et Eesti Vabariigi sünnist möödub sajand.
2018 on samas oluline aasta kogu Euroopa ajaloo jaoks, sest on veel terve rea vabariikide jaoks Euroopas sünniaastaks. Kui meie saatusekaaslastest vabariigid Euroopas tähistavad omariikluse sajandat aastapäeva üldise rõõmupeoga, siis endistes Euroopa impeeriumide keskmeks olnud riikides leidub sajandki peale impeeriumide lagunemist veel keisrite (tsaaride, sultanite) aegade järele õhkajaid. Nii olemegi tänases Euroopas olukorras, et kõigile eurooplastele ühiselt mõistetavaks sündmuseks aastal 2018 saab olema meenutus, et sajand tagasi suutsid meie esivanemad lõpetada Esimese maailmasõja koledused.
Eestis peab iga koolipoiss teadma, et maailmasõja lõpp Lääne-Euroopa jaoks ei tähendanud rahuaega meie jaoks, sest Eesti riigi sünni kinnitumiseks tuli pidada veel sõda, mida me seni ikka Vabadussõjaks nimetame, aga mida ilmselt kunagi tulevikus suuremates inglis- või mandariinikeelsetes ajalugudes hakatakse Esimese maailmasõja jätkusõjaks nimetama.
Eesti Vabariigis langevad aasta algusse mitmed tähtsündmused, mis seotud Eesti riigi sünniga: kohe aasta alguses meenutame seda kuulsat vaherahu, mida võimaldas Tartu rahuläbirääkimiste pidamine, siis saame tähistada Jaan Poska sünniaastapäeva ning siis ongi meil käes 2. veebruar, kui püüame hetkeks lasta endast läbi seda emotsiooni, mis meis tekitab Tartu rahu aastapäev.
See sündmus liigutab meid kõiki, olenemata sellest, mida me selles päevas kõige tähtsamaks peame. Kuid ehk tasuks mõned aastad enne Tartu rahulepingu sõlmimise sajandat sünnipäeva mõelda, mis on kõige olulisem selle lepingu juures, mida peaksid aktsepteeerima nii meie liitlased kui meie naaber, kes vahel meie arusaamist ühisest ajaloost ei taha jagada. Tartu rahuleping on üks kivi selles suures müüris, mis lõpetas esimese maailmasõja ja andis võimaluse reaalselt luua selle maailmasõja aegse uue Euroopa.
Kui loeme Tartu rahulepingu algusridu, siis on seal öeldud,
EESTI ühelt poolt ning VENEMAA teiselt, juhitud kindlast tahtmisest nende vahel tekkinud sõda lõpetada, otsustasid rahuläbirääkimistesse astuda ning võimalikult pea kindla, ausa ja õiglase rahu teha.
Igal aastal on meil põhjust meenutada neid eesti mehi, kes olid määratud
EESTI DEMOKRAATLIKU VABARIIGI VALITSUSe poolt allkirjaõiguslike volinikena rahuläbirääkimiste delegatsiooni. Need mehed kirjutasid oma nimed igaveseks meie ajalukku, sest nad said hakkama millegi nii suurega, mida Jakob Hurda sõnadega öeldes, saavad hakkama vaid need, kes vaimult suured.
Tartu rahulepingu tekstis on nende meeste nimed kirjas sellises järjekorras:
Asutava Kogu liikme Jaan Jaani poja POSKA,
Asutava Kogu liikme Ants Jaani poja PIIP’i,
Asutava Kogu liikme Mait Aleksandri poja PÜÜMANN’i,
Asutava Kogu liikme Julius Jüri poja SELJAMAA ja
KindralStaabi kindralmajori Jaan Heinrichi poja SOOTS’i allkirjad.
Oleks väga tore, kui nende meeste tegemisi meenutataks mitte ainult 2. veebruaril, vaid muudelgi päevadel ka nende meeste sünnikohtade koolides. Tean, et kindlasti meenutatakse neid mehi ja eriti Jaan Poskat Laiuse koolis, mis kannab nüüd Laiusel sündinud Jaan Poska nime. Laiuse lapsed teavad juba lapsepõlvest, et nende kandi mees aitas tuua Euroopasse jälle rahu. Lapsed teavad, et just 2. veebruaril 1920 muutus ajutine vaherahu Venemaa ja Eesti vahel (Euroopa piiri ühes lõigus) kaheks aastakümneks siiski pidavaks rahuks. Tartu rahulepingu ettevalmistamisest osa võtnud meestest kirjutas selle päeva eriliselt ajalukku Tartu tsenson Märt Raud (1881-1980), sest tema rõõm realiseerus selle rõõmu jagamises oma abikaasaga ja nii sündis 2. novembril 1920 neile tütreke, kellest kujunes tõsine haritud rahvuslane Mai Raud-Pähn.
Tartu rahulepingu ARTIKKEL I pani kirja seega kõige olulisema:
“Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord.”
Meie täna Eestis ehk räägime rahust enam, kui oskame seda tõesti nautida. Sõja üle elanud inimesed ka Eestis oskasid rahu palju enam nautida. Neile polnud vaja seletada, milleks on rahu hea – rahu oli hea, et elada. Nii lihtne see oligi.
Pole kahtlust, et Tartu rahulepingu ARTIKKEL II sõnastas olulised garantiid Eesti riigi tegemistele, sest kui oli kirja pandud lubadus, et:
“Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.”
Austust rahva seas Tartu rahulepingu läbirääkijate ees lisas veel lisalause lepingus, et sündinud Eesti riik oli suutnud oma suure naabriga seekord tõesti osavalt läbi rääkida, sest lepingusse oli kirja pandud veel üks lubadus:
“Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.”
Peeter Järvelaid
