Loen praegu raamatut, mida olen küll mitu korda varemgi lugenud. See on Martin Amise „Koba the Dread. Laughter and the twenty million“ (tõlkes „Hirmus Koba. Naer ja kakskümmend miljonit“). New York Times on seda iseloomustanud kui vihast, nördimapanevat, lugejat isiklikult oma imetabasel moel puudutavat. Kujundlikult öeldes on raamat nagu rusikahoop näkku.
Amis küsib oma teoses, miks ajalugu ja intelligentsed inimesed enamasti peavad holokausti hullemaks kui seda, millega said hakkama Lenin ja Stalin. Kuidas saab kuus miljonit surnut olla hirmuäratavam ja taunitavam rohkem kui 50 miljoni inimese surmast, mille põhjustas Lenini ja Stalini hullumeelsus?
Mina mõtlen seda raamatut käest pannes alati sellele, kui õnnelikud oleme meie, et elame just praegu. Meie vanemad ja nende vanemad pidid üle elama raskeid aegu. Me kuuleme neilt sõdadest, küüditamistest, Gulagist, aga võib juhtuda, et mõne aja pärast ei tähenda see kuulajatele enam midagi.
On tunne, nagu oleks meil filter ajus, mis ei lase läbi ebameeldivaid sõnumeid, selleks et me ise suudaksime edasi minna. Kui ma olin väike, siis tavatsesid Ameerika lapsevanemad oma lastele öelda: „Söö taldrik tühjaks! Kas sa ei tea, et Hiinas on lapsed näljas?“ Millest ma aga tol korral aru ei saanud – kuidas asjaolu, et mina söön oma taldriku tühjaks, aitab nälgivaid lapsi Hiinas? Kasvatuse eesmärk oli muidugi see, et toitu ei tohi raisata.
Raiskamine on olnud meie sugupõlve norm. Ahnus oli kasulik! Kui sa olid nii tark, miks sa siis ei ole rikas? Kuid raiskamine on ju krimi-naalne tegu. Me raiskame aega, raha, isiklikke ja üleilmseid varasid, isegi sotsiaalseid sidemeid. Me oleme kasvanud üles maailmas, kus piiramatul kujul kõike raisati, kus me oma väärtust hindasime selle järgi, kui palju me teisi suutsime ja oskasime ära kasutada. Ja äkki polegi meie maailm enam nii piiramatute võimalustega, töö ja sotsiaalne kindlustatus ei olegi enam kindlustatud.
Viimati oli maailm sarnases olukorras peale Teist maailmasõda, kui elati tuumasõja ohus. Ja enne seda peab meenutama 1929. aastat, kui maailma börsid läksid vabalangusesse ja pühkisid pildilt miljoneid kiiresti rikastunud investoreid. Täna on börsid jälle vapustuste küüsis ja tuumatalve asemel kardame me üleilmset soojenemist, mis võib lõpetada elu sellisel kujul, nagu meie seda teame.
Kas polnud see mitte Marco Polo, kes ütles, et ka tuhandekilomeetrine teekond algab esimesest sammust. Või Erki Nool, kelle järgi kõige pikem tee on mõnusast kodusest tugitoolist välisukseni, et välja minna ja ennast treenida.
Kokkuvõttes tahan ma öelda, et me ei peaks kõige pärast siiski nii hullusti muretsema. Jumal andis mulle tarkuse muuta seda, mida ma oma elus muutma pean, et olla õnnelik, aktsepteerima seda, mida ma muuta ei saa, ja arukuse mõista, mis on nende kahe vahel. Maailmas on alati olnud üleujutused, kataklüsmid ja muu, mille eest Vana Testament meid hoiatab. Kuidas me nende asjadega hakkama saame, see on tähtis.
Viido Polikarpus
