Rein Taagepera
Aastal 1956 tungis Moskva Ungarisse ja USA president Eisenhower ei teinud midagi. 1968. aastal tungis Tšehhoslovakkiasse ja lääs vaatas pealt. Käsutas Poola purustama Solidarnośći ja president Reagan lõi vastu näppe Poola valitsusele, ent mitte N. Liidule. Järgmisena N. Liit varises. See on taust president Putini saavutustele Gruusias ja nüüd Ukrainas.
40 aasta kestel enne N. Liidu varisemist tegi läänemaailm palju enamat kui mitte midagi. Arendas jõulise majanduse, pakkudes rahvale enneolematut heaolu, kontrastina Vene viletsusele. See majandus suutis kanda ka vajalikud kulud, et vaos hoida enamikku Moskva püüdlusist maailmas, mida N. Liidu käsumajandus pika peale ei suutnud käigus hoida. Läänemaailma poolt nõudis see menetlusviis aega, kannatlikkust ja pehmena paistvat meelekindlust, kuid viimaks saatis see N. Vene impeeriumi hauda. Ilma taassünnivõimaluseta.
Sellist taassündi katsub Putin ometigi saavutada. See on Sisyphose töö. Venemaa meeleolu on küll nagu Saksamaal 1930ndail: revanšistlik. Hõivata väidetavalt kaasmaalastega asustatud piirkond ja korraldada tagantjärele rahvahääletus – sellega alustas ka Hitler Austrias. Ainult et Putini ressursid pole võrreldavad. Vene rahvastik kahaneb, mehed joovad end noorelt surnuks.
Tööstus mandub, teed lagunevad ja enamik N. Liidu aegseist lennuväljadest on kinni pandud. Liiga paljudes külades ei leia enam alla 30-aastasi ja välja on suremas päris suuri linnugi. Nafta- ja gaasitulud teevad olukorra hullemaks, kuna peibutavad Moskvat reforme edasi lükkama. Peale igatsuse kaotatud impeeriumi järele pole sel vanaisadeaegse Saksamaa haisugi. Nostalgia üksinda segab ainult uue riigi rajamist impeeriumi tuumpiirkonda.
Mida on Putinil ette näidata, pärast 14 aastat pukis, et tagasi pöörata ajalugu ja teha olematuks see, mida ta nimetab möödunud sajandi suurimaks tragöödiaks – N. Liidu varisemine? Sai kätte Lõuna-Osseetia ning Abhaasia ja võibolla lisab Krimmi. Tigu liigub kiiremini sihi poole. Isegi kui Putin haaraks suure osa Kagu-Ukrainast, oleks Vene impeeriumi taastamine vähikäigus, kui arvesse võtta jätkuv kultuuriline ja majanduslik vabanemine Kesk-Aasias, Kaukaasias ja Valgevenes.
Vene osakaal rahvastikust kahaneb seal edasi ja vene keele oskus hajub, sest noorem sugupõlv saab haridust rohkem oma emakeeles ja tajub rahvastevahelise lävimiskeelena inglise keelt. Putini Venemaa lihtsalt ei võlu kedagi peale hiina sisserändajate Kaug-Idas ja Karjalani välja liikunud keskaasialaste.
Viimane asi, mida Venemaa vajab, ehitamaks välja moodsat rahvusriiki, on kaela võtta uusi segarahvastikuga alu Kaukaasias või Ukrainas. Tal oleks vaja hoopis vastupidi, kindlustada tuumpiirkonda, saades lahti rahvuse poolest nii erinevaist aladest nagu Tatarstan. Et aga lasta asumaadel oma teed minna, selleks oleks vaja Charles de Gaulle’i mõõtu riigimeest.
Oma praeguse poliitikaga suundub Venemaa sügavama varingu poole kui N. Liidu oma – mitte ainult poliitilise ja majandusliku, vaid seekord ka ühiskondliku ja demograafilise kuristiku poole. Katsuda pigem vastustada kui jäljendada suuremale heaolule viivaid teid läänes ja varsti üle terve Ida-Aasia – sellega tehakse end ise lüüasaanuks. Aga Venemaa muutumine nurjunud hiidriigiks ei tähenda võitu läänemaailmale. Meie kah kaotame. Sedavõrd kui saame, peaksime aitama Venemaal kurssi muuta.
See tähendab kindlameelset vaoshoidu Ukrainas, selgesti eemal sõjalisest sekkumisest; revanšistlike sammude kohene kasum oleks nadi ja tulevane tulude-kulude suhe nähtavalt ebasoodne. Kui palju köit peaks läänemaailm Putinile Ukrainas lubama, et ta end puntrasse seoks? Kaastunde mõttes ei peaks liiga palju andma.
Milliseid meetmeid pidada piisavalt tugevaks, see oleneb sellest, kuidas näeme laiemat raamistikku. Putini näol ei seisa läänemaailm vastamisi Hitleri demograafilise ja majandusliku potentsiaaliga. Hitler käsutas jõujaama, Putin vaestemaja – tuumarelvad ja nafta, ent vähe muud, et olla rahvas ja riik.
Vastupidiselt Hitleri edasitungile Austrias ei ole Putini seiklus Ukrainas hullema eelmäng, vaid osa impeeriumi järelmängust. Ka järelmängud tuleb vaos hoida, kuid prelüüdid ja epiloogid esitavad meile erinevad taktikavalikud. Putin on ähvardav ja ohtlik, kuid ka haletsusväärne. Ta saab saavutada ainult enesehävituslikke Pyrrhose võite, kuni loobub impeeriumiunistustest ja hakkab Venemaad üles ehitama seestpoolt.
