Arvustamine ja nurisemine ei sobi just kõige paremini jõulude-eelsesse aega, mitte et Eesti (ja ka meie naaberriik Läti) oleksid lagedad hädadest, mida kritiseerida saaks ja tuleks. Lätis näiteks pingutab venemeelne erakond “Koosmeel” sotsiaaldemokraatlike meelitustega kangesti jõudu tuleva aasta üldvalimiste eel selleks, et nüüd ka etniliste lätlaste poolehoidu saavutada. Valimiste-eelset iluravi kangesti vajav Koosmeel püüab oma tegelikku palet kõigest väest maskeerida ja “meikida”.
Eestis omakorda otsis politsei Rakvere lihatööstuse eksjuhtide kriminaalmenetluse raames läbi keskerakondlasest majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni korteri, kus ta elab koos ühe kahtlusaluse, HKScani Baltimaade üksuse eksjuhi Teet Soormiga. Ajaleht Postimees on pühendanud vähemalt nädala jagu uurivaid artikleid selle kirjeldamisele, kuidas Teet Soorm kolleegidega tundub olevat rikastumiseks kasutanud siseteavet ehk priviligeeritud informatsiooni, millist minister Simson oma elukaaslasele võis äkki lekitanud olla. Pole veel selge, kas politsei ja prokuratuur selles juhtumis lausa kuriteo koosseisu tuvastada suudavad, küll aga räägitakse ühiskonnas valju häälega sellest, et Kadri Simson peaks eetilistel kaalutlustel omatahtsi ministri kohast loobuma, enne kui viimase aasta jooksul ikka ja jälle piinlikesse olukordadesse sattunud peaminister Jüri Ratas on sunnitud Simsonile lahkumiseks survet avaldama. Kuna nii Ratas kui ka Simson kujutavad endast Keskerakonnas “kõvasid kive”, ei pruugi edaspidine saaga üldse valutult laheneda.
Võime rõõmustada, et Eesti sai oma 14 laevakaitsjat (ehk turvameest või siis palgasõdurit) Indiast lõpuks tagasi, neist pooled etnilised eestlased. Mäletatavasti töötasid nad araabia miljardärist ärimehele kuuluva laeva “MV Seaman Guard Ohio” pardal siis, kui see India territoriaalvetesse 2013. aastal eksis. Laeva meeskonnal ja selle erinevatest rahvustest turvatöötajail tuli veeta neli aastat India kinnipidamiskohtades omaenda “kulude ja kirjadega”, kuni India Chennai kohus nad nüüd lõpuks õigeks mõistis. “Alusetult pikk vanglasolek on väga kõrge hind, mida tuli positiivse lõpplahenduse nimel maksta”, nagu kommenteeris Õhtuleht. Laeva omanikfirma – USAs registreeritud AdvanFort – jättis oma töötajad juba võrdlemisi alguses toetuseta, ja kas India riik süütult kinni istunud meestele mingisugust kompensatsiooni tasuda võiks on praegu veel selgusetu küsimus. Kõik 14 – enamus neist Eesti kaitseväe veteranid – on nüüd õnnelikult tagasi. “Lõpp hea, kõik hea”, kuid ükskõik mis edasi ka ei saaks, ei suuda ükski vägi neile neljateistkümnele nende kaotsiläinud aastaid enam tagasi anda.
Kuna kavatsen püsida rõõmsal lainel, siis ei oska küll millestki toredamast kirjutada kui sellest, mida meie pisikene “delegatsioon” (mu abikaasa Epp ja mina) Soome iseseisvuspäeval 6. detsembril Helsingis oma silmaga näha ja kogeda saime.
Viibisime kõigepealt jumalateenistusel Helsingi Vanas kirikus, mille käigus vaimulikud avaldasid tänu selle eest, millega soomlasi õnnistatud on. Täpsemalt öeldes demokraatlik riigikord, rahu, heaolu ning stabiilne ühiskondlik elu.
Et uulda kandlemängu kirikus – see on midagi lüürilist, millega inimene võib ilmselt kokku puutuda küll vaid Läänemeresoome kultuuriruumis. Soome hümn ei saa omakorda ühtegi eestlast külmaks jätta.
Liikusime edasi kirikaias asuva monumendi juurde, mis püstitati 1921. aastal, et mälestada Eesti Vabadussõjas langenud soomlasi. See – üks ilmselt liiga unustuse hõlma vajunud, kuid esteetiliselt hästi õnnestunud mälestuskivi (skulptor Into Saxelin) – omab erilist tähendust, kuna see oli üks vähestest monumentidest vabas maailmas, kus seni kaua kui Eesti okupeerimine kestis sealsamas Soome lahe vastaskaldal, oli võimalik minna pühendunult mõtlema ideaalile vabast Eestist.
Kella viieks kogunes Hietaniemi sangarite kalmistu alal traditsioonilisele tõrvikurongkäigule Soome tulevikulootus üliõpilaste näol. Puhas vaist juhtis meid kahekesi vahetult surnuaia sellesesse nurka, kus väe- ja riigijuht Carl Gustaf Emil Mannerheim puhkab oma tagasihoidlikus hauas. Jäime seisma käega puudutamise kaugusele tudengite meeskoorist.
Kui sirgete noorte inimeste kilomeetrite pikkune kolonn alustas teekonda läbi hämarate tänavate Senati väljaku poole, tekkis küll tunne, et maailmaga on nüüd kõik korras, nagu see olla võiks ja olema peab.
Soomlased on muutunud, kui tohib enesele natuke stereotüüpset mõtlemist lubada. See õhtu kulges, ilma et keegi oleks alkoholi tarbimisega silma paistnud.
Pärast päris tõsist mahajahtumist Senati väljaku graniidist treppidel kõnesid kuulates – maa oli härmatanud ja puhus külm tuul – soojendasime end uuesti üles legendaarse Hotell Torni ruumes. Sealt suundusime koos tuhandete rahulikult käituvate inimestega ilutulestikku jälgima Eteläsadama sillerdavate avaruste kohal. Tulevärk ei kestnud kaua, oli aga kaunis ja maitsekalt korraldatud. Meeldejääv ja liigutav.
Sõit põhjanaabrite juurde nende juubelist osa võtma õigustas end igati, ka siis, kui siinkirjutaja võime kogetut täie adekvaatsusega siin kirjeldada on ilmselt piiratud.
“Juhladest” ja pidustustest rääkides valmistuvad eestlased ja paljud teised igal pool maailmas varsti jõule ning seejärel 2018. Aastat vastu võtma. Siin ongi seega sobiv koht, kus soovida ka meie lehe lugejatele tervist, elujõudu, edenemist, jõukust ja üksmeelt ehk lihtsalt meeldivaid jõule ja head käekäiku 2017. a. lõpule lähenedes!
Jüri Estam
