Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures Matti Maasikas vaatab pagulaskriisi lahendamise püüdlustele mõjukate arutelude keskelt ja näeb, et kohustuslikke kvoote teist korda läbi suruda on Euroopa Komisjonil keeruline.
Kas Euroopa Liidu toimimine on üldse kunagi võimeline nii kiiresti areneva kriisiga ühes tempos püsima? Praegu paistab kriis kaugele eest ära minevat, küsib Eesti Päevaleht.
Ma ei usu, et Euroopas on kedagi, kes oleks osanud aasta alguses öelda, et migrante tuleb just nii palju. Seda pole võimalik ennustada. EL-i otsustusprotsessid on keerulised. Euroopa võimaluste kohta on tegutsetud kaunis tempokalt.
Välismeedias pööratakse tähelepanu sellele, et Lääne-Euroopa riigid on järjest rohkem hakanud Ida-Euroopale veidi viltu vaatama: miks on panus väike ja suhtumine pole entusiastlik? Kas hakkab tekkima mingi lõhe või kulmukortsutus siiapoole?
Ei lõhet ega kulmukortsutust. 28 riiki on võrdsetena laua ääres. Aga välismeedias on juhitud tähelepanu ka sellele, mis on raudsest eesriidest lääne poole jäänud riikide erinevus võrreldes nendega, kes jäid ida poole. Lääne-Euroopa sai juba 1960-ndatest kätte oma kogemuse immigratsiooniga. Ida pool Reini loodi aga jõhkrate jõuvõtetega laias laastus etniline puhtus. Piirid olid kinni ja idabloki riikides säilis etniline homogeensus – Eesti ja Läti on siin erandid hoopis teistel põhjustel – kuni raudse eesriide kerkimiseni. See on üks faktor, mis on kahe poole erinevus. Aga tõsiseid muutusi ja mentaalset ümberseadistamist on vaja teha ka teistel. Itaalia on olnud sajandeid emigratsiooniriik. Itaallaste jaoks on tohutu mentaalne muutus, et alates 1990-ndatest on nad immigratsiooniriik.
Komisjon püüab teist korda kohustuslikku süsteemi juurutada. Miks, kui on ilmne, et paljude riikide valitsused seda ei toeta?
Siin on komisjonil see loogika, et liikmesriigid on proovinud vabatahtlikku süsteemi, kuid juunis ei saadud 60 000 põgenikku jaotatud. Komisjon ütleb, et meil oli õigus, vabatahtlikud skeemid ei toimi.
Juncker seda nii otse vist siiski ei öelnud?
Kui Juncker ütleb it can be only mandatory, siis just seda ta silmas peabki. Juba juunis, enne kui mõned liikmesriigid vabatahtlikkuse-kohustuslikkuse teema üles võtsid, oli Brüsselis arusaamine, et vaidlused selle üle, millist sõna seal kasutada, pole nii olulised. Oluline on, et lepitaks kokku süsteem, mis toimib. See on tegelikult EL-i solidaarsus, kui kõik riigid ütlevad, et teeme seda, mida vaja.
Kui tõenäoline on, et praegu võiks hakata valmistuma kolmandaks laialijaotamise paketiks?
Ma saan anda ainult selle vastuse: kui oleksite juuni lõpus küsinud, kas me hakkame valmistuma teiseks paketiks… Eks ole. Palju sõltub ka sellest, kuidas EL suudab koos ellu viia praeguse paketi teisi osi.
Alati tuleb valmistuda järgmiseks kriisiks. Aga võib-olla tuleks esmalt ikka lahendada see, mis käes on. Sellest küljest on Junckeri süsteem ju ikka mõeldud praeguse kriisi lahendamiseks?
On väga raske arutleda tulekindlustuspoliisi detailide üle, kui maja põleb. Praegu on akuutne kriis ja need mõtted, mida mõeldakse, on saanud tugeva pitseri just sellest.
EPL, 10. sept
