Septembris tähistasime suurpõgenemise 75. aastapäeva, kui kümned tuhanded Eesti inimesed jätsid maha oma kodud, kogu senise elu ja riskisid sõja jalus elu kaalule pannes võõrsile põgeneda. Olen mõelnud inimestele ja sündmustele noil päevil seoses fotoga (all) võetud Sõmerpalus 1941. a mais.
Inimesed sellel pildil kätkevad endas ajalooliselt kriitilist aega, poliitilist struktuuri ja võimu, mida teostati Eestis. Pildil on grupp mehi, teiste hulgas Stalini kurikuulus timukas, hilisem Lavrenti Beria asetäitja Ivan Serov ja üks naine, kes on minu ema.
Serov oli Baltikumi lähetatud küüditamist organiseerima. Serov seisab paremal ees ja tema vastas, vasakul, ta kaaskondlane Moskvast. Ülejäänud mehed on kohalikud eestlased. Kremli saadikute porised saapad ja kõigi pildilolijate talvemantlid lasevad arvata, et pilt on võetud Lõuna-Eestis ühel varakevadisel päeval.
Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal töötas mu ema lühikest aega Sõmerpalu sovhoosis pearaamatupidajana. Aastaid hiljem pani ema kirja oma mälestused, kus seisab, et Võrust saabus mõisa inspekteerima kaks meest Moskvast, üks nendest Ivan Serov.
“Mulle jättis Serov mõnevõrra rõõmsameelse inimese mulje. Istus teine meie kontoris toolile, sikutas saapad jalast ja toetas oma punastes sokkides jalad vastu sooja ahjukülge,” kirjutas ema. Kuna keegi teine kontoris ei osanud sõnagi vene keelt, siis langes tõlgi osa mu emale, kelle vene keele oskus oli tegelikult üsna kehv. Mingil momendil sattus ta tõsistesse raskustesse teatud küsimuse Serovile arusaadavasse vene keelde ümberpanemisel.
Õnneks astus uksest sisse keegi kohalik, kes valdas vene keelt vabalt ja ema palus temalt abi. Pärast seda, kui jutuajamine oli õnneliku lõpu leidnud, pöördunud Serov ema poole ja ütelnud talle, ”….teraval toonil, et ma ei oska vene keelt sellepärast, et olen venevastane. Vastasin selle peale, et kui tema eestlasi nii väga armastab, peaks ta ise eesti keelt rääkima. Serov ütles, et tema pole selleks piisavalt kaua Eestis viibinud, ainult kolm kuud.”
Elades peale sõda vabas maailmas, oli mul võimalus end harida nii Nõukogude ajastu kui ka Külma sõja valdkonnas ning ühtlasi ka tutvuda saadaoleva teabega Serovi rollist küüditamistes, kui ta töötas riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitjana, see tähendab Beria järel teise mehena. Hiljem edutati Serov KGB juhiks. Lääne meedias kasutati tema kohta väljendeid “Ivan julm” või “lihunik”. New York Times’is 1990. a. ilmunud nekroloogis nimetatakse Serovit “Stalini timukaks”.
Mu ema arvas kaua aastaid, et eespoolt tsiteeritud sõnavahetus Seroviga võis olla põhjuseks, miks ta küüditamisele kuuluvate isikute nimekirja pandi. Kui mu Tallinnas elav täditütar 1987. aastal meile külla lubati, siis rääkis ema tallegi oma “juunilugu Sõmerpalus.” Täditütar väljendas aga veendumust, “… et mul pidi vaenlane olema kohalike hulgas, keegi, kellel oli vaja minust lahti saada.”
Aga kuidas me siis pääsesime küüditamisest 14. juunil 1941? Kui fotot hoolikalt silmitseda, siis võib aru saada, et see kujutab mu ema rasedana.
Juhtus nii, et mõisa saabus 13. juunil rajooni arst ja ema palus tal välja kirjutada raseduspuhkuse tõend. Kuigi arst arvas läbivaatuse järel, et ema järgmise kahe nädala jooksul ei sünnita, oli ta siiski nõus ema raseduspuhkusele saatma ning ka vastava dokumendi välja kirjutama. Samal õhtul kell üheksa istusime Sõmerpalus rongile ning hiljem saime teada, et öösel sõitis meie elupaiga ette Sõmerpalus püssimeestega auto, et meid peale laadida ja Siberi poole läkitatavale rongile panna.
75 aastat tagasi oli mu ema oma nelja lapsega nende tuhandete hulgas, kes põgenesid läände hirmus, et naasnud Nõukogude võim tähendab Siberi teed. Mu ema ilmselt ei eksinud, sest 1949. aastal oli Serov endiselt riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja ning märtsis 1949 toimus Balti riikides teine suurküüditamine.
Ilvi Jõe-Cannon
Politoloog
