Piiskop Thomas Vaga
Vastuseks Kristel Vilbaste artiklile
Ootusrikkal, heal meelel lugesin VESi 3. märtsi numbri artikli pealkirja: “Vastlapäeval paastuajast”. Seda artiklit lugedes aga leidsin, et selles puudus täielikult vastlapäeva ja paastuaja tähenduse kirjeldus, nagu neid on tuntud ja peetud juba seitsmendast sajandist (aastatel 600) alates Lääne- ja Ida-Euroopa kristlike rahvaste ja kirikute poolt, tänapäeva Türgist kuni Briti saarteni.
Paastuaeg on tõsine aeg usu ja kiriku ajamääramise kalendris. Paastuaeg kestab nelikümmend päeva pluss kuus pühapäeva enne Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise püha, mida rahvasuu kutsub lihavõttepühaks vana seitsmendast sajandist pärineva kiriku poolt seatud paastumise õpetuse nõude mõjul. Päeva enne paastuaja algamist enk vastlapäeva nimetati rahvasuus lihaheitepäevaks. Vastlapäeva ja paastuaja pidamine tuli Eestisse sakslastelt ja skandinaavlastelt (taanlastelt ja rootslastelt) ümmarguselt 500 aastat pärast selle algamist Lõuna-Euroopas kaheteistkümnendal (1100.) ja kolmeteistkümnendal (1200.) sajandil. Keeleteadlased märgivad, et nimi “vastlapäev” tuli eesti keelde laensõnana kas vanasaksakeelsest sõnast “vaste-lavent”, mis tähendab “paastuõhtu” ehk päev enne paastuaja algamist ehk paastulaupäev. Mõned keeleteteadlased on pidanud vastlapäeva laensõnaks rootsi keele sõnast fastlag ehk “paastu seadmine”, mis oli kolme päeva pikkune pidupäev Rootsi rahvale enne paastuaja algamist. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tuntud Lõuna-Euroopa rahvaste Mardi Gras (Rasvateisipäeva) suure peo ja värvilise paraadi pidamisega. Paastuaeg kestis ja kestab kogu kirikkonnale nelikümmend päeva enne Jeesuse ülestõusmisepüha. Selle jooksul ei tohtinud süüa rammusaid roogi, eriti liha ja rasva. Ka kanamunade ja või söömine ning piima joomine olid keelatud. Kiriku ajaloo uurijad on leidnud, et paastuaja paigutamine ajale enne Kristuse ülestõusmisepüha on tulnud algristikoguduse praktikast toimetada paganausust pöördunute ristimisi ülestõusmise pühal. Ristimisele eelnes neljakümne päeva pikkune ettevalmistusaeg ristiusu sisu tundma õppimise ja paastumisega. Neljakümne päeva pikkune aeg seati Jeesuse Kristuse neljakümne päevase kõrbes paastumise ja kuradi kiusatuna olemise eeskuju põhjal, ja ka Vana testamendi Iisraeli rahva neljakümne aasta pikkuse kõrbes rännuteel olemise põhjal. Kõrbes olemise ja paastu pidamise põhjuseks nii Vanas kui ka Uues testamendis oli Jumala poolt rahva proovile panemine. Vanas Testamendis antakse rahvale soovitus: Tuleta meelde kogu teekonda, mida Jehoova su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind kiusata, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!( 5. Moosese raamat, peatükk 8, salm 2).
Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste püüab seletada paastuaja tekkimise põhjuseks soolatud sealiha tünnist lõppemist ja uue lihavasika sündimise ooteajast tingitud toidu puudust. Ristiusu kalendri tekkimise ajalugu ei toeta selliseid põhjendusi. Paastuaja kevade ajale paigutamist võiks seletada ning teaduslikus vaidluses välja pakkuda liha ja teiste rammuste roogade kevadel otsa saamisega, kuid samal ajal peab arvesse võtma kristliku õpetuse ja paastuaja kiriklikku ajalugu.
Põhjus, miks paastuaeg on paigutatud kevade ajale ristiusu kalendris, on et selle kuupäeva määrab Jeesuse Kristuse ülestõusmisepüha kuupäev, mis leidis aset kevadel. Ülestõusmisepüha kuupäev on liikuv 22. märtsi ja 25. aprilli ajavahemiku sees. Ülestõusmisepüha langeb alati esimesele pühapäevale esimese täiskuu ajal pärast kevadist pööripäeva, 21. märtsi, millal päev ja öö on ühepikkused. Tuhkapäev, mis märgib paastu ehk kannatuseaja algamist ja langeb alati kolmapäevale ja vastlapäev teisipäevale (3. veebruari ja 9. märtsi vahele) ehk neljakümnendale päevale enne ülestõusmisepüha, vaatamata sellele kas liha lõpeb otsa pütist või mitte. Ülestõusmisepüha liigub Jeesuse aegse Iisraeli kalendris seatud paasapüha ja hapnemata leibade püha kohaselt.
Märkimisväärne on korduvalt lugeda Vaba Eesti Sõna veergudelt Eesti “loodusajakirjanike”, etnoloogide, rahvateadlaste (cultural anthropologists) kirjutatud seletusi vanarahva uskumuste ja Eesti rahvapühade tekkimise ja pidamise põhjuste seletusi. Neile on omane naturalistlik (natuurfilosoofia ehk loodusfilosoofia) suhtumine ja seletuste andmine. Naturalism pärineb üheksateistkümneda sajandi (1800.a.) lõpust ja on väga lähedale materialismile. Naturalism püüab seletada kõike, ka inimeste ja ühiskonna ning rahva kultuuri sündi ja arengut loodusteadustega (natural sciences). Naturalism keeldub arvesse võtmast ja tunnustamast kedagi või midagi üleloomulikku, see on Jumalat, ja kõike, mis on väljaspool (transtsendentne) ainelisest (materialistlikku) olemasolu ja mõju. Sellest hea näide on seletus, et paastuaja pidamine tekkis kevadisest liha ja muu rammusa toidu lõppemise pärast. Naturalistide kirjutustes pole sõnagi ristiusust, Jeesusest Kristusest, kirikust ja kristlikest õpetustest ja korrast – ning kalendrist. Apostel Paulus hoiatab Uues testamendis kõva sõnaga nende eest: Niisugused inimesed ei teeni mitte meie Issandat Jeesust, vaid oma kõhtu, ja petavad magusate sõnadega ja libedate kõnedega tõemeelsete südameid. (Pauluse kiri roomlastele 16. peatükk, 18. salm).
Huvitav on lugeda Eesti vanarahva uskumustest ja kommetest, kristlike usupühade nimede eestistatuid vorme, mis on rahvasuule sobivamad, nagu mardipäev, kadripäev, jaanipäev. Samal ajal aga ei tohi unustada või mööda minna nende sõnade kristlikest ja kiriklikest tähendustest.
