Viido foto: Leili Tammel, Heli Suviste-Polikarpus, Eve Vahtre.
Vahel muutun ma maal oma talus elades väga mugavaks ja hoidun kuskile minemast või midagi tegemast, soovides jääda lesima oma väikesesse pessa siin Lõuna-Eestis. Nii kaua, kui ma saan hommikuti käia oma jalutuskäikudel ja tegelda muusika, kirjutamise ja maalimisega, on kõik korras ja miski muu ei tundu olevat tähtis.
Aeg-ajalt tõmmatakse mind mu mugavustsoonist välja, kuigi ma proovin kõvasti käte ja jalgadega rabeldes vastu hakata. Oma mobiiltelefoni kasutan ma enamasti selleks, et võtta vastu kõnesid oma naiselt. Vahel bussisõitude ajal kuulan ma sellest mõnda jututuba või loengut. On lihtne muutuda paranoiliseks, kui usud kõike, mida kuuled. Internet suurendab oma kasutajate teadmatust. On oluline saada teavet paljudest erinevatest allikatest. Ainult siis on võimalik mõista seda, mis tegelikult toimub. Teadmised on aga ohtlikud, nagu näitab piibli lugu Evast, keda karistatakse oma abikaasale hea ja kurja tundmise puust maitsmise pakkumise eest. Selle eest pidid kõik naised hakkama kannatama lapse sünnitamise valusid.
Igatahes on lugu nii, et mu naine tirib mind aeg-ajalt välja sotsiaalse suletuse ruumist ja tutvustab mind jälle seltskonnale. Sageli ma unustan, et mu naine on lõpetanud Tallinna Konservatooriumi ja tal on magistrikraad. Olen harjunud sellega, et ta käib maal nädalavahetustel ja seab jälle korda segaduse, mille ma olen vahepeal korraldanud nii toas kui ka õues.
Eelmisel nädalal tähistas oma 60. sünnipäeva tema klassikaaslane Eve Vahtre, andes kontserdi Tallinna Raekojas. Heli helistas mulle enne ja ei võtnud vastu ühtki minu ettekäänet minemata jätmise kohta. Ta andis mulle täpsed juhised selle kohta, millised püksid ja millise pintsaku ma pean selga panema ja millised kingad jalga. Ta tuletas mulle meelde, et naist hinnatakse selle järgi, kuidas ta oma mehe eest hoolt kannab, ja ta ei luba, et ma tulen Tallinna lühikestes pükstes ja plätudes. On olnud tõesti neid kordi, mil ma olen tundnud piinlikkust selle üle, kuidas ma olen mõnel üritusel riietunud. Olen õppinud aktsepteerima Heli korraldusi. Paningi end viisakalt riidesse ja saabusin Tallinnasse päev varem. Kui ma käin Tallinnas, siis külastan enamasti alati ka kunstimuuseumi.
Raekotta Eve juubelikontserdile oli kogunenud väike seltskond. Mina ei tundnud seal paljusid inimesi, kuid keda ma muidugi tundsin, need olid Mart Sander, Leili Tammel, Ülle Tundla ja muidugi Mati Kõrts. Ma lootsin kohata ka Heli venda Väino Puurat ja tema naist Sirjet, aga nad pidid samal ajal olema kahjuks ühel teisel üritusel.
Meil oli Mart Sanderiga huvitav vestlus kunstist. Naljakas, et ma olen teda ikka pidanud reserveerituks, aga kuulnud sõna kunst, ta elavnes. Ta võttis välja rahakoti ja näitas viimast portreed, mille ta oli päev enne lõpetanud. Küsisin, kui kaua ta ühte portreed teeb. „Kolm päeva!“ oli vastus. Olin üllatunud. Ma rääkisin talle, et olen juba kuude viisi töötanud Heli poja Uku portree kallal. Olin selle lasknud ka juba raamida, et Helile sünnip.evaks üllatus valmistada. Portree oli veel elutoas molbertil, kui Heli saabus maale, sammus portreest mööda ja küsis: „Kes see siin pildil olema peaks?“ Mart naeris ja küsis, kas mul on mõnest oma maalist fotot. Vastasin, et ma pole selle peale tulnud, et oma maalidest fotosid teha…
Eve laulis mitu laulu klaveri ja viiuli saatel. Mulle see väga meeldis ja tänu tema esitusele on minust saanud Schuberti fänn. Pärast kontserti oli Õpetajate Majas Raekoja platsi ääres vastuvõtt. Šampanjat ja suupisteid pakkus üllatuseks Varese külalistemaja Osulast, see asub väga lähedal minu maakodule. Kaire, kes on Varese külalistemaja omanik, on Eve õde. Ja minu hea sõbra Kaska Karli naine Merike töötab seal. Muidugi meenus mulle nüüd, et mulle oli mitu korda räägitud, et Kaire õde on lõpetanud konservatooriumi. See kinnitas fakti, et ma jätan meelde vaevalt kakskümmend protsenti jutust, mis mulle kõneldakse. Igatahes pidin koduteel jälle endale tunnistama, kui väike on maailm.
Tundsin rõõmu sellest toredast õhtust tänu Helile ja Evele, aga olin õnnelik, kui koju oma pessa jõudsin.
Viido Polikarpus
