Kalev Vilgats
President Kersti Kaljulaid nimetas Eesti esimese naispeaministri Kaja Kallase juhitava Eesti 51. valitsuse ametisse 2021. aasta 26. jaanuari hommikul kell 8.44 täpselt päikesetõusu ajal. Ajakirjanduses ristiti see esimese eufooriaga päikesetõusu valitsuseks.
juunil 2022 helistas Kallas Kadriorgu ja palus presidendilt audientsi. Valitsusjuht viis riigipeale nimekirja valitsuse Keskerakonna ministritest ja palus need lahti lasta. President Alar Karis täitis peaministri soovi. Päikesetõusu valitsus oli loojunud ja see, mis praegu tegutseb, on kargu najal liipav valitsuse vari, kus alles jäänud Reformierakonna ministritel tuleb asenduskorras teha kahe ministri tööd.
Kõik käis põhiseaduse vaimus
Kallasele on ette heidetud, nagu oleks ta poole valitsuse lahti laskmist taotledes käitunud põhiseaduse mõtte vastaselt. Sarnast kriitikat kostis vahetult peale Kallase sammu Isamaa juhilt Helir-Valdor Seederilt, kelle arvates pidanuks peaminister kogu valitsusega tagasi astuma. Nagu tegi 15 kuud tagasi Jüri Ratas.
Ent põhiseadusega on kõik korras. Peaminister saab taotleda osa ministrite vabastamist ilma kogu valitsusega tagasi astumist. On tekkinud olukord, kus Kallase umbusaldamine võiks riigikogus läbi minna ja tema esimesest valitsusest saada ajalugu. Ent president saaks ikkagi teha valitsuse moodustamise ülesandeks Kallasele kui kõige arvukama esindatusega erakonna juhile parlamendis. Kui alternatiivne koalitsioon on olemas, siis president nii teebki. Kui uue koalitsiooni loomist pole loota, oleks presidendil kaaluda erakorraliste valimiste välja kuulutamine. Erakorralised valimised lööksid õhu puhtamaks, kuid reitingute järgi otsustades saaks Reformierakond ülekaaluka võidu ja 39 kohta riigikogus, EKRE 20 kohta, Keskerakond 17, Eesti 200 tublid 13, sotsid ja Isamaa kumbki kuus kohta.
Vähemalt nende ridade kirjutamise ajal kolmapäeva hommikul umbusaldamise järele ei lõhna, sest need, kes sooviksid valitsuse maha võtta, ei taha ise umbusaldust algatada.
Läinud reedel tehtud avalduses ütles Kaja Kallas, et teeb ettepaneku koalitsioonikõnelusteks Isamaale ja sotsidele. Sotsiaaldemokraatlik Erakond vastas kiiresti nõustumisega.
Keskerakond tegi omapoolse käigu ja kuulutas konsultatsioonide alustamist EKRE ja Isamaaga. EKRE on kutse vastu võtnud, seades tingimuseks peaministri koha.
Isamaa pole kummalegi oma vastust andnud.
Miks valitsus lagunes?
Siinkohal on tarvilik selgitada lugejale, miks Kallase valitsus lagunes. Eelmise, Jüri Ratase valitsuse, viis Põhja-Tallinnas Porto Franco kinnisvaraarendus, kus korruptsioonikahtlusega on uurimise all nii Keskerakonna juhtivaid poliitikuid kui erakond ise.
Lahkarvamused olid Kallase valitsusse sisse programmeeritud ja tegelikult on ajaloost raske leida teist Eesti valitsust, kus oleks olnud nii palju usaldamatust ja nii vähe tahet tõhusalt tegutseda. Pole ime, et lahkumineku järel süüdistati vastastikku noa selga löömises.
Kui lisaeelarve suudeti valitsusele umbusalduse avaldamisega sidumisega riigikogus vastu võtta, siis edasi jooksid rattad kinni.
Pikalt nagu tuli toores puus vindunud valitsuskriis sai õhutust 30. mail, kui riigikogu hakkas menetlema laste- ja peretoetuste seaduse eelnõud, mille olid andnud riigikogule 55 rahvasaadikut. Algselt Isamaa algatatud eelnõu esitas täiskogule Keskerakond. Reformierakond teatas kohe, et ei ole toetuste tõstmise vastu, kuid soovib pikemat arutelu ja eelnõu sidumist sügisel algava riigieelarve debatiga. Käiku läks ähvardus, et kui neli parlamendierakonda eelnõuga jätkavad, siis Reformierakond kaasa ei mängi. Kaja Kallas rääkis valitsuse lagunemisest.
Piltlikult öeldes: riigikogu enamus astub marssides valet, ainult Reformierakond õiget jalga.
Reformierakond tegigi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Seda mõtet toetasid oravad ise ehk 32 saadikut. Menetlemise jätkamise ehk teise lugemise poolt oli 56 riigikogulast. Kuus sotsi ei hääletanud, puudus seitse saadikut.
juunil teatasid neli eelnõud toetanud sotsi oma allkirja tagasi võtmisest põhjendusel, et eelnõu on liiga poliitiline ning selle läbi surumisega ei peeta silmas mitte laste ja perede huvisid, vaid teatud erakondade omi.
Viimaseks tilgaks Kallase kannatuse karikas oli rahvusvahelisel lastekaitsepäeval 1. juunil valitsuse algatatud alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu tagasi lükkamine Keskerakonna ja EKRE häältega. Tagasi lükkamise poolt oli 42 ja vastu 34 riigikogu liiget. Opositsiooniline Isamaa ja Reformierakond olid vastu, sotsid ei hääletanud. Arvestus näitab, et kui sotsid oleksid joondunud Isamaa ja Reformierakonna taha, võinuks eelnõu jääda menetlusse. Nüüd kukkus see parlamendi päevakorrast välja.
Asjaolu, et teine võimupartner hääletab oma valitsuse eelnõu vastu, viis oravatel lõplikult kopsu üle maksa. Toonane töö- ja terviseminister Tanel Kiik (KE) ütles Eesti Rahvusringhäälingule (ERR) tagasi lükkamise toetamist põhjendades, et erakond küll valitsuses toetas eelnõud, aga ei olnud sellega nagu kord ja kohus tutvunud.
Nimetatud seaduse mõttest said erakonnad aru erinevalt. Helle-Moonika Helme (EKRE) kritiseeris eelnõud, et see ei taga sajaprotsendilist eestikeelset õpet lasteaedades, vaid uus seadus annaks võimaluse korraldada 50% õppetööd muus keeles.
Seeder ütles Reformierakonna eelnõu toetamise põhjuseks selle, et tema erakond on alati olnud eestikeelse alushariduse kehtestamise poolt.
Laste- ja peretoetuste eelnõule vastu seisnud Reformierakond leidis, et teised erakonnad teevad kingitusi, aga nemad, kelle käes on riigi rahakott, peavad leidma täiendavateks püsikuludeks kuni 300 miljonit eurot aastas.
Nii et mõnes mõttes tehti Reformierakonnale tagasi tema suhtumise eest laste- ja peretoetuste eelnõu menetlemisse.
Koalitsioonita valitsus
Peaminister Kaja Kallas teatas riigikogu infotunnis 1. juunil, et praegune võimuliit on lakanud eksisteerimast.
President Alar Karis ütles 2. juunil, et Eesti on astunud koalitsioonita valitsuse ajajärku. Koalitsioon oli sisuliselt laiali pudenenud, kuigi valitsus veel tegutses. „Eesti vajab võimalikult kiiresti valitsuskoalitsiooni, keda iseloomustab otsustamistahe ja -võime. Kui Reformiera-konnal ja Keskerakonnal pole tahet omavahel ära leppida, ei pea kumbki enam häbenema kõnelusi teiste parlamendiparteidega, et leida uue võimuliidu partnerid,“ kõlas presidendi avaldus, millest siinkirjutaja loeb välja riigipea üleskutse uuteks koalitsioonikõnelusteks.
Peaminister Kaja Kallas tõdes intervjuus ERR-ile, et Keskerakond sooviks olla opositsioonis, kuid ei julge seda välja öelda.
Kallase mõte oli, et kui keegi tahab koalitsiooni lõpetada, siis tehku seda Keskerakond, aga mitte tema kätega. „Enne valimisi on suur tung opositsiooni. Minu soov ei ole tekitada valitsuskriisi,“ ütles peaminister.
Kaalukeeleks Isamaa
Uue koalitsiooni moodustamisel on kaalukeeleks Isamaa. EKRE-ga liidu moodustamist ei soovi Reformierakond ega sotsid. Ent valitsuskriisis selgrootust näidanud sotse on samuti vaja.
Isamaa teatas, et kohtub kõigepealt uue võimuliidu mõlema algatajaga. Isamaalased teavad suurepäraselt, et järgmised umbes üheksa kuud on liiga lühikesed millegi põhjapaneva saavutamiseks. Sellegipoolest on Isamaal on mureteemade nimekiri: eestikeelne haridus, lastetoetused, julgeolek ja hinnatõusu leevendamine inimestele. Lastetoetusi on nimetanud ka sotsid, järelikult sellest tundlikust teemast uuel koalitsioonil edaspidi pääsu ei ole.
Nüüd soovib Isamaa kuulda, mida Reformierakond ja Keskerakonda neile pakuvad ning kuidas pakutav aitab nende eesmärke saavutada.
Eesti veebimeedia kubiseb praegu spekulatsioonidest, kuidas võivad asjad areneda. Pole välistatud Isamaa jäämine opositsiooni, mis tähendaks vähemusvalitsust. Isamaa auesimees Mart Laar nimetas Keskerakonna + EKRE võimuliitu liialt venemeelseks ja EKRE lapsesuuga oli eelmises valitsuses piisavalt piinlikke juhtumeid.
Teisipäeval ütles Isamaa esimees Seeder, et tema eelistus on paigas, kuid avalikustab ta selle laupäeval, kui Isamaa volikogu on teinud kõnelustest kokkuvõtte ja langetab oma otsuse. Üsna selge on seegi, et Isamaa juhtpoliitikute hulgas on nii ühe kui teise koalitsiooni poole kaldujaid, nii et praegu on vaja saavutada Isamaas üksmeel.
Eesti aja järgi kell 10 kolmapäeva hommikul kogunes Isamaa riigikogu fraktsioon otsima ühisosa Reformierakonna ja sotsidega ning hiljem Keskerakonna ja EKRE-ga.
