Kristjan Ilves
Sotši taliolümpialt eestlastel esikümnekohta, seda enam medaleid, millega meid mitmelt viimaselt olümpialt on hellitatud, loota pole, aga keegi ei keela väikseid rõõme tundmast. Kui poleks neid, poleks midagi.
Näiteks selline rõõmuke, et 20-aastane iluuisutaja Viktor Romanenkov veidi üllatuslikult 30 osaleja seas kahe tosina vabakava esitaja sekka pääses. Seal tuli küll totaalne ebaõnnestumine, aga tubli ikkagi. Või siis selle üle, et Eesti delegatsiooni vanimaid liikmeid laskesuusataja Indrek Tobreluts oma viiendal olümpial 29ndaks ehk kõrgemale kui kunagi varem jõudis. Rõõmu tegi Eesti murdmaasuusatajate teatemeeskond (Karel Tammjärv, Algo Kärp, Aivar Rehemaa, Raido Ränkel), finišeerides 16 rivaali seas kümnendana. See on plats, millest Eesti jõudis olümpiatel vaid paari astme võrra kõrgemale ka siis, kui sõitsid ässad Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Raul Olle.
Muide, teatevõistluses oli rajal veel üks eestlane, Kanada dressi kandev Toronto mees Len Väljas. Seekord kodueestlastele alla jäänud Väljas rääkis avaetapilt tulles allakirjutanule, et on olnud Sotšis tõbine. Eriti kehv oli tal olla sprindivõistluse ajal, aga kiita polnud tervis ka teatesõidu päeval.
Tegelikult polnud Len Väljase ettevalmistuski päris selline, nagu vaja olnuks, sest ta vasaku põlve vigastus ja taastusravi ei lasknud jalgadele õiget musklit kasvatada. Ometi võtab Len, keda Sotšis kohalolekuga toetavad vanemad, Kanada rannavollekoondisse kuuluv õde Kristina ja mägiratturist vend Austin, olümpiat naudinguga.
Kui nüüd teiste riikide eesti juurtega sportlastest veel rääkida, siis võistlevad Sotšis ka Kanada skeletonisõitja Melissa Hollingworth ja Soome koondise hokimängija Leo Komarov. Melissa, sajand tagasi Eestist Kanada Alberta provintsi väljarännanute otsene järeltulija sai sel olümpial 11. koha. Seekord pärssis ta esinemist vigastus, aga ta on olnud Torino 2006 mängude pronks ja mitmekordne MM-i medalinaine. Neli aastat tagasi Vasncouveris oli Hollingworth favoriit, tegi aga viimases sõidus ränga vea ja jäi medalita.
Komarov on sündinud Narvas, läinud koos perega neljasena Soome, seal viiesena hokitrenni ja saanud 2011. aastal Soome meeskonnas maailmameistriks. Soome on väga tugev praegugi ja pole välistatud, et Eesti sugemetega vene rahvusest ja Soome passiga mees olümpiapjedestaalile tõuseb.
Aga jätkame väikeste rõõmudega. Teisipäeval oli Eesti rohkem pildis, kui sel olümpial enne või varem, sest 17-aastane Kristjan Ilves juhtis võistluse avanuna kahevõistluse hüppeid, kuni 46st mehest 32 tornist olid tulnud. Istus liidripingil, naeratas kogu maailma telekaameratesse, diktorid rääkisid temast ja Eestist iga natukese aja tagant. Pärast läks, nagu arvata võiski, sest kõvemad mehed hüppasid temast kaugemale ja suusarajal noorel mehel veel sitkust pole (kaheksandana rajale läinud Ilves kukkus 34ndaks ehk võistlejaterivi üsna lõppu), aga pool tundi kuulsust maksab ka midagi.
Esmaspäeval kohtusin kauni noore daami Jelena Glebovaga, kel seisab ilmselt ees Eesti seekordse olümpiakoondise parima individuaalkoha toomine. Iluuisutaja Glebova, kellele see on kolmas olümpia, on võimeline 15. kohaks ja kuigi see pole just päris see, mida Eesti spordisõber Sotšist parimana ootab, teeniks ta selle eest kodumaal kiitust. Kohtumisel olümpia peapressikeskuse Kubanimaa tee ja küpsisenurgas kinnitas Jelena, et on heaks esinemiseks nii füüsiliselt kui mentaalselt valmis.
Nüüd mõned huvitavad faktid.
Esiteks – ilm keeras ära, vahepeal kuni 20 kraadini küündinud suvi asendus all Adleris-Sotšis vihma ja ülal mägedes lörtsiga. Norra suusatajad enam lühikestes pükstes rajale ei lähe. Aga Eestist helistati ja öeldi, et seal on esimene päikseline ilm selle olümpia ajal.
Teiseks – esmaspäeva hommikul medalitabelit 17 autasuga juhtinud Holland oli neist 16 teeninud kiir- ja ühe lühirajauisutamises. On see taunitav ühekülgsus või kiiduväärt spetsialiseerumine?
Kolmandaks – teatud mõttes on tegemist veteranide mängudega, sest oma kulla või medali on saanud ju niisugused fossiilid nagu mäesuusataja Bode Miller, laskesuusatajad Ole Einar Björndalen ja Evi Sachenbacher ning suusahüppaja Noriaki Kasai.
Neljandaks – ilmselt on mängude kangelane sündinud, selleks on laskesuusatamises kolm kulda võitnud valgevenelanna Daria Dolmatšova.
Viiendaks – olümpia hoki- ja iluuisuhallis käivad ringi peilingaatorite ja arvutitega noormehed. Otsitakse neid, kes oma toimetusele lokaalse internetivõrgu loovad ja sellega korraldajate pakutavat netti häirivad.
Kuuendaks – rongid ja muu ühiskondlik transport Sotši, Adleri ja Krasnaja Poljana vahel on olümpiapere igasugustele liikmetele, aga ka pealtvaatajapassi omanikele tasuta. Ometi käib rongijaamades karm turvakontroll ja näiteks selle loo kirjutajaltki taheti lihtne leivapäts konfiskeerida.
Seitsmendaks – mängude üheks seniseks tipphetkeks on ikkagi USA ja Venemaa hokimeeste alagrupimäng. Sellele oli meeletu tung nii publiku- kui ajakirjanike tribüünile, selle eel köeti vene publikut korralikult ja oskuslikult üles, meenutades Lake Placidi finaalringis saadud kaotust ja vajadust nüüd president Putini pilgu all revanšeerida. Publik sai tsirkust täie raha eest – viigiga normaalaeg, lisaaeg, bullitid.
Aga – kõigil neljal korral, kui venelased ja ameeriklased olümpiatel kas Venemaal või USA-s vastamisi olnud, on võit kuulunud ameeriklastele ja nii läks seegi kord. Mis ei tähenda, et praeguse olümpiasüsteemi juures siin Sotšis veel üks kord vastamisi ei minda.
Kujutan ette, mis juhtuks, kui see finaalis toimuks!
Enn Hallik,
Pärnu Postimees Sotšist
