Ostsin Võru Humana kauplusest endale uue jope. Astun sellest poest ikka läbi, kui ma juba Võrus olen, sest mul on komme oma riietega mitte just korralikult ringi käia ja sealt ostmine ei maksa mulle midagi. Olen avastanud, et saan Humanast niikuinii parema kvaliteediga riideid.
Uus jope on mulle natuke – hea küll, olgem ausad, natuke palju – suur. Aga kui ma lähen oma hommikustele jalutuskäikudele metsa või põldudele, siis saan selle alla panna tepitud vesti ja siis ei pigista need kumbki mind kuskilt poolt. Jope tuletab meelde Ameerika sportlasi, kelle rõivad on üle külvatud raske raha eest ostetud reklaamlausetest nii ees, taga kui külje peal. Kui Heli mind selle jopega ühel hommikul kohvi keetes nägi, küsisin talt ise saapaid jalga tõmmates, mis ta sellest arvab.
„Nagu oleks sul musklid,“ vastas ta.
„Nagu?!“ olin ma sügavalt nördinud. Muidugi olen ma kogu oma elu jooksul olnud tugev ja nüüd tundus mulle, et kogu mu aastate koorem oli mulle äkki näkku paisatud.
Heli ei saanud aru, milles oli minu probleem. Tema tegi enda arvates lihtsalt väikese märkuse minu jopet nähes, ei midagi muud.
Proovisin talle selgeks teha, kui tundetu ta oli olnud. Küsisin talt, kuidas ta end tunneks, kui ta astuks tuppa, uus kleit seljas, ja küsiks, mida ma arvan. Mina aga vastaksin: „Oleks nagu ilus“ või: „Nagu sa oleksid noor.“
Heli vastas, et see ei ole sama asi ja et ma olen liiga tundlik.
Siis ma meenutasin talle, et kui me olime vabariigi aastapäeval Võru linnapea vastuvõtul ja jälgisime autasustamist, ütlesin ma, et ma loodan, et järgmisel aastal olen mina ka nende seas. Tema oli üllatunud ja sosistas mulle vastuseks üsna kõva häälega: „Sina?! Mille eest?“
„Päikesepargi eest,“ olen ju sellest nii palju lootnud. Ma ei ole ikka veel harjunud selle tooniga, mida kasutatakse siin Kodu-Eestis, kui miski ei meeldi. See nagu sülitatakse suust välja, kui öeldakse näiteks „Ei taha!“ või „Mida?“.
Linnapea vastuvõtt oli väga kena ja Helile meeldis kohtumine nii linnapea kui tema toreda ajakirjanikust abikaasaga. Võrus on alati midagi sooja ja sõbralikku.
Kevad näib olevat saavutanud selle, et on tunda tema kohalolekut. Sõites eile tagasi Kurenurme vastlapeolt nägin kahte valget toonekurge maandumas lähedalolevale põllule. Olin üllatunud, et kured juba saabuvad, kuigi tõesti, talv on järjekordselt olnud pehme. Ka mõned haned on saabunud. Jalgsi käimisel on see eelis, et siis näed sa seda, mis su ümber looduses toimub.
Kurenurme vastlapeol rääkisin ma oma naabri Kaiaga ja mainisin, et meie naabri Ennu õues oli näha rohkearvuliselt autosid. Arvasime, et ehk on tema õe 92. sünnipäev. Kaia küsis, kui palju autosid meie õues oli sel ajal. Vastasin, et ei ühtki. Kaia pööras oma abikaasa Aivari poole ja küsis: „Noh, kus sina siis käisid?“
Vahel ei ole teadmine mitte võim, vaid ka suur oht.
Kõik ümberringi on küll mudane ja märg, aga õhus on kevadet ja see teeb elu elamisväärseks igal aastal!
Viido Polikarpus
