Dr. Mai Madisson – 75
Tänane maailm on väga vastuoluline. Vahel, kui saame kasutada kaasaegseid sidevahendeid, tundub see meile nii pisike, samas teinekord peame endale ikkagi tunnistama, et see on väga suur ja igale poole me vist oma elus paraku ei jõuagi.
Dr Mai Maddisoniga seob meid abikaasa Mariga juba pikem sõprus ja möödunud aastal oli meil suurepärane võimalus võtta ette Austraalias ühine autoreis Melbourneist Brisbeinini, millest sai meile üks õpetlik teise maailmasõja ajalootund.
Mai Maddissoniga käisime Canberras minu arvates maailma ühes parimas esimese ja teise maailmasõja ning järgnevate väiksemate sõdade mälestuseks püstitatud memoriaalis. Sealt sain endale kingiks moonidega lipsu, mida oluliste sündmuste ajal kannan. Punane moon on saanud ingliskeelses maailmas sõjas langenute ja kannatadasaanute mälestuse sümboliks.
Kaks kolleegi: dr Mari Järvelaid ja dr Mai Maddisson Sydneys 2016.a.
Sel aastal juhtus aga nii, et dr Mai Maddissoni ümmargusel sünnipäeval olime me hoopis Poolas, kus oli võimalus külastada Euroopa uusimat ja moodsaimat teise maailmasõja ajaloole pühendatud muuseumi, mis kolm kuud tagasi avati Gdanskis (saksa keeles ja ajaloos enam tuntud Danzigis). See muuseum asub päris lähedal nendele Westerplatte varustusladudele, mille ründamist 1. augustil 1939 varahommikul loetaksegi üheks teise maailmasõja alguse märgiks. Kuid Gdanskis asuva teise maailmasõja ajaloomuuseumi erilisus seisneb võrreldes teiste kuulsate sõjamuuseumidega selles, et see on moodsaima tehnoloogiaga varustatud ja ka kontseptuaalselt täiesti omapärane – esiteks on see muuseum, kus kõike püütakse anda võrdluses erinevate Euroopa ja maailma piirkondadega, mida teine maailmasõda nii või teisiti puudutas. Kuid suureks kontseptuaalseks uuenduseks on ka see, et selle muuseumi kangelasteks pole mitte suured väejuhid, vaid tavaline sõdur ja eelkõige tavakodanik, kes pidi selle maailmasõja raskuse enda õlgadele võtma.
Seistes Gdanski muusemis hakkas dr Mai Maddissoni ja ta sõprade viimaste aastate töö paistma hoopis uues valguses. Uus Teise maailmasõja ajaloo kontseptsioon vaatab ka rahvaste rändamise protsesside kasutamist sõjalistes huvides kui üht osa teise maailmasõja suurte vastaste sõjalise strateegiana. See, kuidas osati Teise maailmasõja ajaks juba arvutada ja kindlasti teatud piires ära kasutada rahvaste rändamist kui omamoodi demograafilist relva. Inimrände teema on Gdanski muuseumis väga hästi esitatud, alustades Umsiedlungist. Samuti on vaadatud küüditamisi ja siis lihtsalt sõja ja vägivalla eest oma kodudest põgenema aetud inimmasse.
Dr Mai Maddisson kuulub Teise maailmasõja ajal sündinud laste hulka. Tänasel nooremal põlvkonnal on mõnikord raske mõista, mida tähendas väikese inimese jaoks teha oma esimesi samme elus ajal, kui maailm oleks nagu otsustanud sooritada kollektiivse enesetapu. Sõjalapsed ja sõjaaja lapsed on tänaseks omamoodi mõiste, mis ühendab maailmas ajaloolaste, etnoloogide, sotsioloogide uurimisrühmasid, kes püüavad kasutada veel võimalust, et uurida inimesi, kes oskaksid oma kogemuste najal sellest sõjajast midagi rääkida.
Dr Mai Maddisson pühendas arstina terve rea aastaid valdkonnale, kus ta aitas inimestel oma psühhotraumasid ravida ja tema patsientideks olid Austraalias ka inimesed, kes olid saanud sõjaga kaasnevaid traumasid. Kui eestlaste nn Geislingeni DP laagrilaste rühmas tekkis idee kirja panna oma oma mälestused sõjast, siis oli just Mai Maddisson ühe raamatu toimetajana (koostajana) see ekspert, kes suunas raamatu fookuse enam valdkonnale, millest täna on Euroopa ajaloolaste seas saanud isegi omapärane moesuund teise maailmasõja ajaloo uurimisel.
Geislingeni mudilaste raamat on täna kättesaadav ka eesti keeles, aga just ingliskeelne variant raamatust liigub erialainimeste lugemislaudadel. On selge, et just see eestlaste mälestusi ning nende analüüsi kajastav raamat saab olema teise maailmasõja ajaloo uurimustes lähitulevikus kesksel kohal. Siin tahaks vaid meenutada, et aasta 2039 tundub meile ehk täna veel kauge daatumina, aga see aasta, mil maailmas meenutatakse teise maailmasõja algusest sajandi möödumist polegi enam nii kaugel ja selleks ajaks on oodata väga suurt hulka maailma suuremate ajalookeskuste poolt koostatud publikatsioone. Kuid oma võimalus on kindlasti ka väiksematel ajalookeskustel ja isegi üksikuurijatel.
Täna on võimalus öelda, et Mai Maddisson koos oma sõpradega astus laste silmade kaudu teise maailmasõja uurimisse väga õigel ajal. Kunagi öeldakse ehk ajalooteaduse uurijate poolt, et nad tabasid ära teise maailmasõja ajaloo uurimise arengutrendid. Täna tuleb rõõmustada, et mai Maddisson on sõja aja laste uurimisega pidevalt edasi tegelenud ja 2017 on ilmumas Austraalias ingliskeelse variandi uus- ja laiendatud versioon.
Dr Mai Maddisson on oma töö igapäevaselt praktiseeriva arstina lõpetanud ja on viimastel aastatel end üha enam teostanud loovisikuna. Tema viimaste aastate töösuundadeks on teise maailmasõja ajaloo uurimine ja enda teostamine omapärase kunstnikukäega kunstnikuna.
Mai Maddissoni ajaloo uurimused on tema töö vastu huvi tekitanud Austraalia Victoria osariigi arstide (sõjaväearstide) ühenduses, kes tellisid talt suurema uurimuse Austraalia (sõjaväe) arstide saatusest, kes osalesid esimeses ja teises maailmasõjas. Austraalia arstide ühingu kolleegid ei osanud isegi ette arvata, kui suur oli tegelikult esimese maailmasõja rinnetele Inglismaa relvajõudude koosseisu värvatud Austraalias arstide arv. Alles Mai Maddissoni poolt tehtud töö avas kolleegide üllatuseks nende silmad. Sama kordus teise maailmasõja ajal. Veidi väiksemas osas jõudsid Austraalia arstid Vietnami ja sealt edasi veel uuemate sõjaliste konfliktide sõjatandrile.
Mai Maddissoni praeguse uurimise teemaks on nende arstide saatus, kes pärinesid Victoria osariigist Austraalias ehk siis samast osariigist, kus on möödunud tema enda elu ja tegevus.
Mai Madissoni uurimistöö esimesed tulemused peaksid lugejateni jõudma juba 2018 aastal, kui möödub sajand Esimese maailmasõja ametlikust lõppemisest.
Mai Maddissoni senine uurimistöö on toonud väga intrigeerivaid tulemusi, sest Austraaliast maailmasõtta kaasatud (sõjaväe)arstid olid sõjas nagu tavalised arstid, aga nende saatus muutus keeruliseks peale sõja lõppu, kui naasti sõjatraumadega Austraaaliasse. Selles riigis sõda polnud ja seepärast oli sõjast otseselt puutumata Austraalia ühiskonnal raske mõista nende meesarstide probleeme. Ka oli neil arstidel keeruline seletada, mida sõda tegelikult tähendab ja kui õudne võib see olla sõtta sattunud inimese jaoks. Isegi kui tegu on haritud arstiga, kes peaks justkui rohkem kui tavainimene olema murede lahendamiseks ette valmistatud.
Metoodiliselt saab Mai Maddissoni uurimus Austraalia Victoria osariigi sõjaväearstide osalusest maailmasõjas olema omamoodi jätkuks sellele lähenemisele, mis joonistus välja laste mälestustes Teisest maailmasõjast. Ega me asjata vahel ütle ka täiskasvanud inimese kohta – inimlaps. Pole midagi teha, kui me satume silmitsi suurte raskustega, siis oleme ikka üksi ja tunneme end samuti, nagu hätta sattunud lapsed. Elus on hetki, kus meie vanus või ametioskused enam ei aita ja siis tuleb taluda valu ja hirmu, mis jäävad meisse ka peale nende hirmsate aegade möödumist. Nii juhtus ka arstidega, kes naasid maailmasõjast nii füüsiliste kui ka psüühiliste haavadega ja ei leidnud adekvaatset abi ümbritsevatelt, sest kodus Austraalias sõja ajal viibinud lähedased ja sõbrad ei saanud lihtsalt probleemist aru. Kuid samas on taoline ülevaade koos arstide elulugudega üks panus arstide professionaalse ajaloo uurimisse ja ka suur kingitus järglastele, kelle esivanemad need arstid, kes maailmasõtta värvati, olid. Kindlasti aitavad taolised uurimused mitte ainult Austraalia ühiskonda olla paremini ette valmistunud uute konfliktide korral, vaid seda võib vaja minna rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel.
Seega, Mai Maddisson võib end täna hästi tunda, sest ta on andnud oma panuse nii praktiseeriva arstina kui ka uurijana. Tal on võimalus anda oma väike panus maale, kus tal oli Teise maailmasõja põgenikuna võimalus leida endale uus kodu ja kus ta sai end arstiks harida.
Arstiks olemine omab tegelikult päris keerulist tagatuba, sest arstiks olemine pole lihtne amet, mida saab teha kindlalt tunnist-tunnini. See on enamikule arsti kutse valinutele ikkagi omamoodi elustiil. Elada arsti elu, seda ei suuda igaüks. Mai Maddissonilgi on olnud keerulisi aegu elus, sest teatud hetkel läks tema tee oma iirlasest abikaasast lahku ja nende kaks poega vajasid kasvatamist. Täna on pojad suured mehed, kes alles hakkavad ilmutama suuremat huvi ema kodumaa Eesti vastu.
Esialgu on reis ema kodumaale poegadel veel tegemata. Meil Eestis on vahel keeruline aru anda, et Austraalia on manner ja seal on palju inimesi, kes mitte kunagi ei reisi Austraaliast välja. Mail on siiski lootus, et ühe poja sõbratar, kes on Tasmaaniast pärit, on käinud õppimas ka Euroopas. Ta loodab, et just see tüdruk on ta poegadele toeks, et need kunagi võtaksid ette reisi Eestisse.
Mai Maddissoni rõõmustab väga, et täna mõistavad ta pojad ema eluvalikuid palju paremini kui nad seda aastaid tagasi tegid. Mõlemad Mai pojad on tänaseks oma tee elus leidnud ja üks poegadest on isa-ema eeskujul valinud arsti kutse, mida ta praktiseerib Brisbeini lähedal suures haiglas erakorralise meditsiini spetsialistina.
Kui varem jagas Mai Maddisson oma aega arstitöö, kodu ja kunsti vahel, siis täna on tal kaks suurt väljakutset. Ta täna nii vaba, et teha pikemaid huvireise Euroopasse jm, aga ka oma ajaloouurimuste jaoks arhiivireise Sydneysse, Canberrasse jm. Samas on tema Melbourne’i maja õues korda tehtud vana bungalo, mis on perenaisel kasutuses kui kunstniku ateljee. Mai Maddisson on oma maale toonud ka Eestisse näitustele. Tema kunstinäitused on toimunud nii Tallinnas, Viljandis kui ka Tartus. Mai Maddissoni on kunstnikuna tunnustatud ka Austraalias Victoria osariigis, kus ta kuulub juba aastaid peale arstide kutseühingu ka kohalikku kunstnike ühendusse.
Mai Maddisson tunneb väga hästi Eestis elavate sõprade elurütmi, kellel kõigil ikka oma töödega pidevalt kiire ja seetõttu on ta leidnud ühe väga sobiva ajahetke, millal ta meid tabab – so pühapäevahommikuse kohvinaudingu aeg, kui me alles ärkame. Nii rääkisime Maiga just peale seda, kui Tallinna praost oli Vikerraadios lõpetanud väga südamliku pühapäevapalve. Tuleb välja, et selle aasta Austraalia talv Melbourne’s (pluss 15 kraadi sooja) ja meie augustihommiku pluss 15 on täpselt samal tasemel. Meie sooviks Eestis on nautida veel korraks soojust, enne seda kui algab meil pikk, pime- ja niiske sügistalv. Austraalias elavad inimesed aga juba uue kevade ootuses.
Kuna Mai Maddisson sai sel aastal oma koduaeda uuendada, siis ootab tema uut õiterohket kevadet Melbourni ehk isegi veidi suurema huviga. Järgmine Eestisse tuleku plaan on tal ka juba tehtud, aga enne peab ta saama trükikojale üle anda Austraalia Victoria osariigi arstide raamatu, kus juttu siis tema sealsete kolleegide tööst sõjaväearstidena teises maailmasõjas.
Mida soovida uude eluetappi jõudnud loovisikule – ikka head tervist ja igasse päeva loovust!
Peeter Järvelaid