Ma pole kunagi tee ääres karjamaal lehmi nähes vaadanud neile kui indiviididele. Nad on lihtsalt lehmad, ei midagi muud. Täna on meie talu laudas kakskümmend viis lehma. Kui ma esimest korda oma naise kodutallu tulin, siis peeti siin lehma. Sellele lehmalegi ei pööranud ma mingit tähelepanu. Mida ma lehmade kohta teadsin? Ainult seda, et nendelt saab piima. Ja et lüpsmine on palju raskem tegevus, kui see välja paistab. Teadsin seda ka, et kui värsket pastöriseerimata lehmapiima juua, siis võib sellest kõht lahti minna.
Ma tean mitmeid müüte, mis käivad lehmapiima kohta.
1. müüt – piima peab jooma sellepärast, et saada kaltsiumit. Meeldib see või mitte, aga piim ei ole sugugi kõige tähtsam kaltsiumi saamise allikas, sest piimas sisalduv kaltsium ei imendu hästi inimese kehas. On hea, et piimavaba dieet ei jäta kedagi kaltsiumist ilma. Kõige rikkalikumalt saab keha kaltsiumi taimedest, eriti rohelistest lehtedest nagu lehtsalat, spinat ja brokoli.
2. müüt – lehmapiima juues tugevnevad su luud. See läheb samasse ritta nagu kaltsiumi lugugi. Kahjuks on see kaugel tõest, et piima juues saame endale tugevad ja vastupidavad luud. Vastupidi – uuringud on näidanud, et piim tegelikult vähendab kaltsiumi meie luudes ja tõstab luu murdumise riski. Seepärast esineb osteoporoosi kõige rohkem nendes maades, kus juuakse kõige rohkem piima.
3. müüt – lehmi peab lüpsma. Kõik arvavad, et kui lehma ei lüpsa, siis ta udar lõhkeb. Teiste sõnadega – lehmi lüpstes teeme neile heateo. See müüt on lihtsalt vale. Lehmad toodavad piima selleks, et toita oma järglasi. Kui neil ei ole järglasi, siis ei tule neil ka piima. Lihtne. Et hoida lehmi piima andmas, neid kunstseemendatakse kord aastas.
4. müüt – lehmapiim ongi inimese jaoks loodud. Keegi ei saa vastu vaidlustada, et lehmapiim on suurepärane toiduaine … vasikatele. Vasikad joovad seda esimesed kuud, aga hiljem enam mitte kunagi. See käib kõikide imetajate kohta maailmas. Sellepärast ei näe ma ka mingit mõtet, et inimesed seda jooksid. Lehmapiim sisaldab kolm korda rohkem valku kui rinnapiim, tuues kaasa erinevaid haigusi.
Aga tõde kord tõuseb ja siis vajub. Ma kasvasin üles teadmisega, et soojalt riietudes ma ei külmetu ja ei jää haigeks. Aga haigestumine ei sõltu külmetamisest, me saame viiruseid teistelt inimestelt, mitte Celsiuse kraadidelt, ja need on vesine nina, kriipiv kurk ja valusad luud-kondid. Skeptikutele, kes arvavad, et muutlikud temperatuurid rikuvad meie immuunsüsteemi, kinnitagem, et just vastupidi – uurijat on leidnud, et immuunsüsteemi stimuleeris just külma käes olemine. Pean tunnistama, et olen seda omal nahal tundnud, sest käin väljas jalutamas ka siis, kui temperatuur on miinus 26 kraadi. Ja ma pole sel aastal haigeks jäänudki.
Nüüd tulen veel ühe müüdi juurde – kanasupp võib päästa külmetushaigusesse jäämisest. Seda peeti vanade naiste jutuks, kuni Nebraska ülikooli uurija Stephen Rennard avastas aastal 2000, et kanasupp vähendab leukotsüütide arvu veres, aga valgete vereliblede ülesanne on kaitsta keha bakterite eest. See vähendab ülemiste hingamisteede aktiivsust ja kergendab külmetushaiguste sümptomeid. Kuigi Rennard ja tema meeskond ei täpsustanud, mida just annab kanasupp, arvasid nad, et siin võib tegemist olla kombinatsiooniga sellest, kuidas mitu koostisosa koos töötavad.
Tervislik või mitte, aga ma kuulan oma sisemist häält. Ma naudin aeg-ajalt klaasitäit külma piima ja sellest mulle piisab. Aga ma ei unusta seda lisada kohvile ja kakaole…
Viido Polikarpus
Autori foto
