Eesti Elu 26. juuni number toob Elle Puusaagi juhtkirja “Dramaatiline suvi 1940”, mis hästi valgustab saatuslikku sündmust – Eesti Vabariigi vägivaldset okupeerimist N. Liidu poolt. Lubatagu mul sellele lisada mõned mõtted.
Ehkki olin siis noor (12), on toonased sündmused veel eredalt meeles. Elasin neile kaasa ning valusad armid sellest on jäänud tänini püsima.
Pole siis ime, et mind segab populaarseks saanud versioon Eesti ülevõtmisest, milles meie poolt olevat osalenud vaid “käputäis kommuniste”. Kahjuks ei vasta see pilt tõele.
On muidugi tõsi, et see oli N. Liit, kes asja toore jõuga läbi surus, aga miks oli meil siiski nii palju kaasajooksikuid? Mäletan eestlastest koosneva Rahva Omakaitse (RO) üksusi, kes püsside ja punaste käesidemetega, punalipu lehvides, 1940. a. suvel Tartu tänavatel marssisid. Muide, augustiks oli RO-s juba üle 6000 liikme.
Meenub ka kärarikas miiting Tartu raekoja ees ning asjaolu, et 21. juuni õhtul tõid Eesti Töölisspordi Liidu liikmed Tallinnas Pika Hermanni tornist alla sinimustvalge lipu.
Minu emale oli kogu asi algusest peale selge, sest 1919 soris ta Rakveres paljakäsi eesti kommunistide poolt metsikult mõrvatute laipu läbi, otsides oma isa.
Emal oli aga mitu punaste vaadetega kooliõde Rakvere gümnaasiumist – ülikooliharidusega naised! On meeles tubakasuitsust sinine elutuba, kus ema poole ööni nendega vaidles, kui nad talle püüdsid selgitada, kui hea see uus kommunistlik kord ikka olevat!
Kommuniste ilmnes ka mu kooliõpetajate ja -kaaslaste hulgas Tartu 16. algkoolis.
Oli teisigi inimesi nii linnas kui maal, kes küll otseselt polnud punased, kuid kes siiski leidsid, et “nüüd on uus kord ja hakkame selle järgi elama” – just nagu oleks 1940. aasta pööre olnud normaalne muudatus.
Krooni kõigele pani pähe punaeestlaste 21-liikmeline delegatsioon, mis 29. juulil 1940, lillekimbud peos, sõitis Moskvasse paluma, et Eestist saaks Nõukogude Liidu osa. Needki polnud räuskavad proletaarlased, vaid haritud seltskond. Ajalehes toodi fotosid, kus grupp nautis vaateid Kremli katuselt ja hiljem laevasõitu Moskva-Volga kanalil. Seal nad seisid laevalael rõõmsate nägudega, esireas Juliana Telman, Johannes Lauristin ja Neeme Ruus. Kõigil olid käes laulikud ja ilmselt kõlas kommunismi ülistav ühislaul.
Pole ime, et Eesti vaenlased tänapäevani väidavad, et “Ise ühinesite!” Kahjuks on meil vähe üldsust mõjutavaid tõendeid ette näidata, et see siiski nii polnud. Kurvem on veel, et ehkki EV hävitamise üldplaani juhtis Moskva, tegid palju musta tööd meie oma rahvuskaaslased (kuigi Petseri-tagused venelased siin osa mängisid). Näiteks 1941. aasta suurküüditamise nimekirju ei pannud kokku Moskva, vaid kohalikud võimumehed.
On küll tõsi, et kommunistide arv eesti rahva hulgas polnud suur. Kui aga arvestame meie kogemusi punavõimuga – Vabadussõja veretööd, 1924. a. mässukatse, piirivalvurite tapmine Peipsi jääl 1938, piirivalve pidev häireseisund idapiiril, Peipsi-taguste eesti asunduste hävitamine jpm –, siis poleks neid üldse tohtinud olla.
Kas mängis siin oma osa meie tookordse riigikorra amatöörlikkus? Oli meil ju esimese 15 aasta jooksul 21 valitsust. Ei tea. Jäägu minevik minevikuks.
Sellest võib aga õppida: ülem kui isamaalus on inimõiguste austamine ja sellest väljakasvav demokraatlik mõtlemisviis.
Raul Pettai
