1673. aasta 17. veebruaril kirjutas Molière: „Inimene sureb vaid korra ja see kord kestab väga kaua.“ Samal ööl ta suri, olles 51 aastat vana. Molière´i peetakse suurimaks prantsuse komöödia esindajaks, kui jätta nimetamata kaasaegne suurim komödiant Nicolas Sarkozy. Kui Molière´ilt küsiti tema kombe kohta kasutada oma töödes teistelt laenatud ideid, vastas ta: „Ma võtan kõik selle, mis kuulub mulle, ükskõik millal ma selle peaksin leidma.“ Molière´i peeti sama suureks kirjanikuks kui Shakespere´i, ja nagu Shakespeare, ei olnud tal mingeid süümepiinu teiste mõtete kasutamisel oma töödes, kui ta seda heaks arvas. Picasso kirjutas: „Suur kunstnik laenab loomulikult suurtelt meistritelt, aga geenius röövib neid pimesi silmi!“
Kord maalimises vaheaega tehes nägin ma televiisorist kanalil Russia Today (ingliskeelne Vene Viasati kanal) noort vene grafitikunstnikku. Ta kirjutas oma nime numbrite kujul ja vaid öö jooksul suutis ta joonistada seintele tohutu suuri kujutisi. Need olid nii head, et ma oleksin oma hinge vanapaganale müünud, et sama hästi osata luua. Lohutasin end sellega, et mitte kõik ei saa olla Picassod või Rembrandtid ja et alati on kuskil ka Mozart, kes juba lapsepõlves täiesti sundimatult ja loomulikul moel mängib kõik üle. Aga muidugi olen ma teadlik sellest, et juba praegu olen ma kaks korda vanem east, mis oli Mozartil surres. Olen suutnud teda vähemasti selles ületada. Lugesin kord ühelt hauakivilt järgmist teksti: „Kunagi olin ma selline, nagu oled sina, aga varsti oled sina niisugune, nagu olen mina.“ Kainestav, kuid piisavalt täpne väljend.
Intelligentsuse tunnuseks on võime kohaneda keskkonnaga. Homo sapiens jäi ellu miljonite aastate jooksul mõne teise olendi arvel, kuna ta suutis paremini ümbrusega kohaneda. Ma usun, et oma tulekuga Eestisse olen ka mina oma kohanemisvõimet suutnud tõestada, seda enam, et ma olen siin õnnelik. Lisaks sellele, et ma maalin, kirjutan artikleid, mängin ja kuulan muusikat, olen ma end sidunud ka mitmete uute projektidega.
Olen mõnigi kord avaldanud soovi hakata mesilasi pidama, aga mu naine kinnitab, et mesilaste pidamine on sama kui mistahes teise looma pidamine, olgu see lehm või sead. Nendega on vaja kogu aeg tegelda, aga see pole just minu kõige tugevam külg. Ma ei taha isegi kanu pidada, sest ma olen kindel, et ega ma mune küll üles ei leiaks. Enamasti ei suuda ma isegi majavõtmeid üles leida, sellekski pean väga palju vaeva nägema.
Mõni aeg tagasi tõi kohalik maamõõtja Aare siia ühe noore mesilastepidaja, kes küsis minult luba panna meie maale mõned mesilastarud. Juba enne seda, kui ta mind veenma sai hakata, andsin ma oma nõusoleku. Mul oli väga hea meel nende tarude üle, sest siis saan ma ka korralikku mett, pealegi tasuta. Tegemist oli just sellise olukorraga, mis mulle meeldib: minu maa peal on mesilastarud, ma saan head mett ja ma ei pea ise millegi pärast muret tundma!
Võtsin oma raamaturiiulilt Andy McNabi raamatu „Recoil“ (tõlkes: „Tagasipõrge“). Andy McNabi peetakse väga heaks õudusjuttude kirjutajaks. Ta käsitleb militaarteemat, sest ta on ise sõjaväes teeninud. Olin jõudnud juba pool raamatust läbi lugeda, kui ma äkki taipasin, et ma olen seda juba lugenud! Sinnamaani olin lugemist väga nautinud, kuid nüüd tundsin end hirmus kehvasti, nagu kala, kelle ajumaht on nii väike, et ta sekundi jooksul unustab ära, et ta ujub ringiratast. Mulle tundus, et nii saabubki dementsus. Ma ju tean, et Alzheimerit põdeva inimese ainuke rõõm on see, et vaid tema üksipäini ei tea, kui koledat haigust ta põeb.
Viido Polikarpus
