Minu omapärane reis Eestisse

Jõudsime Tallinnasse ühel soojal septembrikuu õhtupoolikul nii hilja, et pidime kiirustama Estonia teatrisse “Kabaree” etendusele. Sellega algas meie kiiretempoline ja väga mitmekesine reis Eestisse.

Oli juba ette ennustatud tavapärasest soojemat septembrit – aga siiski ei olnud just õigeid riideid kaasas! Tallinnas on aga alati mõnus meretuul ja eriti nauding istuda mõnes tänavakohvikus ühe cappucino või klaasi veiniga. Selleks oli aega vaid mõnel päeval, sest meie reisi põhjus seekord oli hoopis asjalikum tegevus – olime tulnud meenutama ja tähistama 80 aastat põgenemisest.

Neile, kes põgenesid, toob see elavalt silmade ette neid pingelisi päevi sel ajal ja raskeid otsuseid, mida tehti, kui vene väed jälle liginesid Eestile - “Minna ei tahtnud kuid jääda ei saanud”. See oli üks traagiline seik eesti rahva ajaloos, mida on salatud ja unustatud. Nii moodustas Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) komisjoni “Suurpõgenemine 1944”, et seda lugu jäädvustada. Peamiselt oligi selle komisjoni seitsmeaastane töö Iivi Zajedova eestvedamisel, mis viis selleni, et sel septembril toimus põgenemise tähistamine nii laialdaselt ja kõrgel tasemel Tallinnas, Pärnus ja mujal.

1944 a. suurpõgenemise mälestusmärk Pärnus, autor Elo Liiv.

Oli tore sõpradega koos olla Tallinnas ja sugulastega Tartus. Minu pojatütar leidis ka omasuguseid, kelle seltsis õppis noorte õhtust tegevust tundma. Aga ka vanaema oli tihti õhtul kaua väljas! Eriti huvitav oli kolmeõhtune valgusfestival Kadriorus, kus park säras nagu põleks, värvilised tulejoad ja värvilised kiired valgustasid taevast. Eriti valgustatud oli Kadrioru Luigetiik ja selle purskkaev; kõik puud ja põõsad särasid vilkuvates värvides. Kadrioru loss virvendas muutuvatest piltidest. Ei oskagi kirjeldada seda miljööd. Paistis, et terve Tallinna rahvas oli väljas, politsei juhatas liiklust. Oli tõesti huvitav elamus.

Mitmed suurpõgenemisteemalised üritused leidsid aset juba augustis nii Tallinnas kui ka mujal. Huvitav kohtumine toimus Reaalkooli gümnasistidega, teemal “Pöördeline sügis 1944”. Vestlus kestis üle tunni. Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu toetab Eesti koolides pagulusloo õpetust.

Mitmed sisukad üritused järgnesid. Huvitav konverents teemal “Pöördeline sügis 1944 ja selle pärand” toimus EV Riigikogu konverentsisaalis. Olid mitmed ettekanded sellest ajastust ja pagulastööst Austraalias, mille esitas Maie Barrow. Järgnes paneeldiskussioon Iivi Zajedova juhtimisel. Järgmisena toimus tseremoonia ja lillepärgade asetamine Vabaduse väljakul Vabadussõja võidusamba juures sõnavõtuga Marju Rink Abelilt. Vahetult järgnes suurpõgenemise mälestusteenistus ja käsikellade kontsert Jaani kirikus. Eriti mõjuv oli auvalve Jaani kiriku ukse ees.

Kell 17:45 helistati kirikukelli üle Eesti.

Reedest, 20. septembrist kuni pühapäevani olid põnevad päevad Pärnus seoses suurpõgenemise mälestusmärgi avamisega. Päevad olid täidetud sisukate üritustega. Siinkohal peab au ja kiitust andma Kristi Vuht Allperele, kes oli selle mälestusmärgi idee autor ja selle püstitamise läbiviija. Ta töötas sellega väsimatult 2 aastat. Tal oli arusaadavalt abilisi nii ÜEKN’i toimkonnas kui ka teistes organisatsioonides ja arusaadavalt Pärnu Linnavalitsuses.

Päevad algasid Pärnu Muuseumis näituse väljapanekuid nautides ja niisama vesteldes veini ja maitsva kringliga. Ilusa näituse avasid Iivi Zajedova ja Harry Liivrand, kuraator. Mind eriti huvitasid Leida Org’i ekspositsioon pagulusteemadel ja Karl Hintzeri fotod eestlastest Saksamaal, 1944-1946. Oli ka palju muud huvitavat.

Päevade kõrgpunkt oli mälestusmärgi avamine. Tseremoonia algas kell 3, aga juba enne kolme oli näha suurt veoautot sillal, peal suur skulptuur – ulatus ühest otsast teise – mis liikus aeglaselt ettenähtud kohale. Juba oli ka suur hulk inimesi kogunenud Pärnu jõe kalda-le. Kell 3 tõmbasime katte skulptuurilt maha ja seal ta säras päikesepaistelise Pärnu jõe ääres. Auvalve astus ette, kogunes ka Leelo naiskoor. Peale EV hümni astusid ette Iivi Zajedova ja Kristi All-pere, avades aktuse. Piiskop emeeritus Tiit Salumäe õnnistas skulptuuri. Ajakohaste sõnavõttudega esinesid Pärnu linnapea Ene Täht, teose autor skulptor Elo Liiv ja president Toomas Hendrik Ilves. Naiskoor Leelo esitas mitu liigutavat pala, meile kõigile südamelähedased “Meil aiaäärne tänaval”, “Ta lendab mesi-puu poole” jt. Sellele järg-nesid sõnavõtud ja tervitused; ka minu lubatud 5-minutiline mälestus Eestist lahkumisest Tallinna kaudu Saksamaale. Aktus lõppes lõppsõnaga Kristi V. All-perelt. Kohale oli tulnud ka ERR ja minugi intervjuu olevat televisionis olnud!

Skulptuur on emotsionaalne, tiitliga “Puudutus” – on kaks kätt, kus lahkuja sõrmed puudutavad mahajääja kätt – viimane hetk koos…. jumalagajätt …..

Skulptuur on üllatavalt suur – võrdlusena peab vaatama inimest selle juures – ja on kokku pandud sentimeetrilaiustest alumiiniumvarrastest, mis on juppidena kokku keevitatud. Selle ehituse juures töötas mitu eksperti. Ja selle artikli autor ei ole ükski nendest, et seda seletadagi! Skulptuuri küllaltki kõrge hind kaeti annetustega, peamiselt väliseestlastelt. See skulptuur jääb püsima jutustamaks pea 80,000 inimese põgenemislugu ka tulevastele generatsioonidele, omades sellega ajaloolise tähtsuse.

Õhtul, pärast sügavalt mõjuva mälestussamba avamist, oli veel oodata kontserti Pärnu Kontserdimajas, kus oli Eesti Kontserdi Pärnu Kontserdimaja hooaja avakontsert ning esitusele tuli oratoorium Hiiob Maestro Neeme Järvi dirigeerimisel. Hea kontsert ja ilus õhtu.

Pühapäeval oli mälestusjumalateenistus Eliisabeti kirikus. Oli üliilus Roman Toi seatud koraal ja postlude “Meil aiaäärne tänaval”. Meie transport igale poole oli peamiselt Bolt, alati kohe saadaval.

Ametlik osa lõppenud, läksime jalutama, et Pärnut näha. Pärnu on ilus linn, pargid igalpool, igaüks omamoodi – on kased, on männid – või muud. Mõnedes on lauad piknikuks, mõnedes mänguväljakud – aga igalpool on mingi skulptuur. Kuursaali aias istub Raimond Valgre, kuulasime seal tema muusikat. Kesklinnal on omamoodi sharm, ilusad vanad majad värvitud ja korras. Ilm oli ilus, päike paistis, rannas oli hea jahe tuul. Kõndisime randapidi jakkides. Rannahotelli restoran oli mingi grupi poolt broneeritud, samuti ka minu lemmik Café Grand – aga leidsime teisi kohti. Me peatusime Ammende Villas – nii et iga päev oli küllalt vana sharmi meie ümber! Villa ehitati aastal 1905 pulmapeoks! Ja seda võiks seal ka nüüd pidada.