Praegu on Euroopas keeris – siin vaatavad kultuurid iseendasse väga sügavale, mõtlevad oma alustele ja küsivad: kuidas kasvatada ühiskonnas sõbralikke, inimlikke inimesi. Euroopa vaatab ühtlasi Lõuna poole ja võrdleb oma kultuure teiste, Idamaade ja Aasiaga.
Kas on midagi jäänud tegemata?
Kas oleks saanud kultuure suuremas ühismeeles hoida?
Milles on siis kõige suuremad erimeelsused ja vastuolud?
Samas olukorras on Eesti ühiskond ja kultuur, veebis ja lehtedes käib identiteedi arutelu.
Kui vaatame kultuuriajalooliselt Eesti avalikkuse ja ühiskonna kujunemist, siis näeme, et selle varasemad kujundajad on olnud põhiliselt arstid ja pastorid.
Kes kujundavad praegu ühiskondi, kultuure ja avalikkust?
Küsiv pilk Eesti kultuuriloole – ajakirjanikud kui ühiskonna arstid.
Vaatame korraks neid esimesi kultuuriväljale tulijaid ja tegijaid põgusalt lähemalt.
Eesti ajakirjandus algas 250 aastat tagasi.
Esimese eestikeelse väljaande Lühhike õpetuse 1766-1767 tegija doktor Peter Ernst Wilde Põltsamaalt andis rahvale nõu – eesti keel muutus kultuurkeeleks – kirjakeeleks tänu meditsiinile – tänu arsti huvile oma patsiente ja rahvast üldisemalt harida ning aidata.
Doktor Friedrich Robert Faehlmann, kes hakkas Tartu arstina tööle juba arstiõpingute ajal (1817-1827), aastal 1824, oli 1838 ka Õpetatud Eesti Seltsi asutajaid, tegi seltsi koosolekul ettekandeid talurahva tervisest, avaldas artikleid eestlaste tervisest üldisema kultuuri osana.
Doktor Friedrich Reinhold Kreutzwald lõpetas 1833 Tartu ülikooli ning asus tööle Võru linnaarstina, sellele lisaks hakkas ta tegema ka sisulist ajakirjanikutööd – toimetas Maarahva kasulist kalendrit, kirjutas Mailm ja mõnda, mis seal sees leida on I-V, 1848 – 1849, järgnes juba Kalevipoja tulek suurtööna.
Eesti naabermaa Soome doktor Elias Lönnrot alustas arstiõpinguid Turus 1827 -1832 ning suundus 1832 Kajaani linnaarstiks. Õpingute vahel ja hiljem käis ta keele ja kultuurimälu ekspeditsioonidel ning 1831 Soome Kirjanduse Seltsi asutamise järel jätkas stipendiumide toel Soome meelelaadis loodud-säilitatud lugude kogumist-kokkukirjutamist.
Seega, nii Wilde kui Kreutzwald kui Faehlmann kui Lönnrot, kes käis Faehlmannil külas 1849, olid kõik arstid. Inimeste aitamine kasvas üle rahva aitamiseks ja kultuuritööks.
Nad tegid seda, mis üldhumanistlikku arsti ameti juurde kuulub. Olid ideaalidega inimesed.
Samuti võime seda liini näha 200 aastat tagasi Karl Ernst von Baeril valminud väitekirjaga „Eestlaste endeemilised haigused“. See on eluolu korralduse kriitika.
Probleemide märkamise oskus on sajanditega Eesti ajakirjanduses tugevasti edasi arenenud.
Mitmeid ühiseid küsimusi arutatakse enne aastakümneid ajakirjanduses kui utoopiat ja ühel hetkel selgub, et see kõik ongi võimalik, võib tulla kätte aeg unistuste teostumiseks.
Näiteks, üheks selliseks mõttesuunaks on olnud nii Jakob Hurda ja Carl Robert Jakobsoni 1880ndatel ajalehtedes avaldatud mõtted, et Eesti ja Liivimaa võiksid olla koos üks ala ja riik. Sama teemat on käsitlenud Juhan Liiv oma luules.
Aga see mõte teostus alles aprillis 1917.
Praegu on omakorda aeg, mis on mingitele mõtetele idanemise aeg, utoopiate ja uute suundade väljapakkumise ja arutamise aeg. Varasema ajaloo kogemuste arutamise aeg. Selliste mõttesuundade elevil hoidmine vajab pidevalt ajakirjanduslikku tööd.
Aga ajakirjandus ongi analüüside ja ettemõtlemiste koht, see hoiab mõttesuunad elevil.
Samas, selline arutamine võimaldab ära hoida probleemide suurema kuhjumise ja vähendab lahendamatute olukordade teket.
Ajakirjandus kui ühiskonna konsiilium ka edaspidi.
Tänapäeval, kui suur hulk otsustamist on delegeeritud ekspertidele või nende esindajatele, kõneisikutele, on järjest olulisem vaba ajakirjandusliku foorumi olemasolu.
Samuti ajakirjanduse olemasolu veebikeskkonnas, et see leviks vabalt.
Ajakirjandust on maailma muutustes vaja ka selleks, et mitte lasta inimesi muuta valmis protsesside ‘osadeks’ ja objektideks.
Subjektidena, inimestena oma mõtetega ja ideedega esil olemine ajakirjanduses annab võimaluse, et ka reaalsuses samu teemasid arutatakse.
Seega on oluline, et ka tänapäeva arstid, õpetajad ja juristid jt ärksad inimesed seltsielus aktiivselt kaasa mõtleksid ning oma kogemusi ja ideesid ajakirjanduse vahendusel arutaksid.
Et tekiks uut arutelu avalikkuses.
Mulle on silma jäänud, et järjest rohkem inimesi on huvitatud eesti ühiskonnast kogu maailmas.
See on aja märk.
Me tahame tõesti teada selle ühiskondade kohta rohkem, vajame ka sellist infot, mida enne küsida ei osanud. Aga nüüd on aeg.
Ajakirjandus jätkub ka veebiajastul
Oluline on mõista, et nii ajakirjandus kui kommentaariumid on meie tänase kultuuri osad.
Kommentaariumide ajastul on negatiivset nii palju, et negatiivsete ja enesehävituslike eelarvamuste kujundamine igas suunas on võtmeküsimus. On väga suur lootus, et tänapäeva ideaalidega inimesed aitavad negatiivsust vähendada sellega, et räägivad tõsistest asjadest.
Kommentaarium on ülimalt ambivalentne nähtus, nii tulebki seda mõista. Aga samas võib juhtuda kommentaariumisse üliolulist üldhuvi infot, mis ajakirjanduses on kas tabuteema või manipuleeritud.
Edukus on inimestele tähtis kõige laiemas mõttes – et saada ise haritud, et lapsed saaksid hea hariduse; et ei tee parandamatuid vigu, et teha paremaid otsuseid.
Tegelikult on Eesti kultuur ja avalikkus rajatud ühistegevusele ja hoidmisele, nii nagu on me kultuuri alustalade hulgas silmapaistalt mitmeid arste, inimeste parandajaid.
Nüüdsel ajal on ajakirjandus see, mis võimaldab oma empaatilise ja analüütilise suhtestumisega inimestesse ületada kerkivaid vastuolusid. Selleks peaks ajakirjandus aga saama jätkuda samade põhimõtetega, ühishuvide ja ühise edu eest seistes.
See on ajakirjanduse tegelik eesmärk.
Ajakirjanduse eesmärk on inimeste elu mõtestamine ja laste kasvatamisele, ühiskonna arendamisele kaasa aitamine.
Tehnoloogia võimaldab meil Eesti ajakirjandust arendada ka globaalselt.
Nii nagu oleme raamatuid lugemas ja muusikat kuulamas üle maailma eri paigus, nõndasamuti saame olla ühel liinil ühiste ettevõtmiste edasiarendamisel ja ajakirjanduses.
Muide, ka Kalevipojamuistendite esimese koguja, doktor F. R. Faehlmanni epitaafil on tema moto, mis oli ka tema elu moto:
Elu on üürike, aated jäävad!
Maarja Pärl –Lõhmus, TÜ meediauuringud