Mitte jõulukuuse, vaid pühade- või näärikärbseseene on päkapikud kelgule upitanud. Ja õnneks korralikult kinnitanud! Sellel kaardil on tegelikult eelnev vaatus: kaart, kus päkapikud kahemehesaega toda kärbseseent langetavad. Seal on seenel väga mõru ilme tüvel ja all kirjas “Rõõmsaid Jõulu pühi!” (Erinevalt praegusest õigekirjareeglist on “Jõulud” suure algustähega, ilmselt Weihnachteni eeskujul.) Foto: Riina Kindlam
Suur oli minu uue aasta õnn, kui astusin 2. jaanuaril Sõle tänava raamatukokku Põhja-Tallinnas, otsima raamatuid, mida äsja 2017. a. parimateks kiidetud ning sattusin sealsetes esikuvitriinides olevale tohutu vanade jõulu-, nääri- ja uueaastakaartide väljapanekule. Teate küll noid naljakaid, krutskeid täis, kohati veidraid ja üllatavaid tervituskaarte.
Ants Viires kirjutab oma teoses “Meie jõulude lugu” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005), et “Tallinnas pakkusid raamatuköitjad juba 1780. aastail “üksikult või tervete poognatena” müügiks “mitut sorti uusaastasoove”, mis olid atlassile või paberile trükitud saksa või prantsuse keeles, sisult “moraalsed, naljakad ja perekondlikud””. Kirjalik õnnesoovimine just uueks aastaks oli seega moes juba ca 100 aastat enne jõulusoovide jagamist kaartide näol. Ning kui jõulukaardid kippusid olema hardamad, alul tihti ilma igasuguse tekstita talvine maastik, kus kesksel kohal kirik ja EV ajal juba vinnkaevuga eesti talu, siis uusaasta õnnesoovid olid tihtipeale nimetatud “humoristlikeks”, pildistatud fotolavastuste või joonistustena.
Milliseid joonistatud tegelasi kohtasin? Lapsed istuvad šampusepudeli seljas, mis suure paugu jõul läbi taevalaotuse lendab, alla sajab ristikheinalehti ja kärbseseeni. Noor poiss korstnapühkijana, redel ühes ja kärbseseen teises käes, sammub läbi suure seakarja. Tüdruk-nukuke, kelle kleidil on kirjas 1000 ja jalge ees on kotitäis raha, millel kirjas 1000, hoiab lõa otsas põrsast ja ristikheinavõrseid, taamal paistab kirik. Igalpool tärkavad lumest kärbseseened. Poisike kannab üht suurt taolist seljas, seene kukil on omakorda plikake, kes hoburaudu pillab lumele. Korstnapühikjatest tüdrukud (üleni mustas, luud ja traadirullid ühes) on roninud redelitega seente otsa, mis sama suured, kui nad ise. Päkapikk elab kärbseseenes, aknaluugid valla; lapsed jooksmas, punase kübaraga seened lumevarjudena pea kohal; lumememmed einestavad kärbseseene-laual… ja kõikidel, mis antud näitusel on ühesugune kirjapilt – HÄÄD uut aastat!
Kõik need kaardid on fotograaf-kunstniku Ruth Huimerinna kogust ja temagi on ammu huvitunud faktist, miks on õnnetoovate uusaastasümbolite põrsaste, hoburaudade, korstnapühkijate, rongide, ristikheinalehtede jm seas mürgised kärbseseened.
Ruth Huimerind vastas ajakirjas “Kodu ja aed” 2013. a. detsembri numbris nii: “Eestis millegipärast pole see inimestele üldjuhul teada. Kuusepuule riputatavad kärbseseened olid levinud nii tsaari-, eesti kui ka nõukogude ajal. Mõni aasta tagasi palusin seenevanal Erast Parmastol asja veidi uurida ja jõuluseene tähenduse kohta jutuke kirjutada, aga asjatundja tunnistas: “Kuidas, millal ja kus see aristokraatide lemmik koos muu hea ja paremaga esmakordselt jõulukuuse otsa rippuma sattus, jääb vist seene- ja jõulukuuseteadustele igavesti saladuseks.”” Ta jätkab: “Sümbolite raamatust loen: “Hiinas oluline pikaealisuse ja õnne sümbol ning taoistlikus traditsioonis surematute legendaarne toit.”
Ühesõnaga, asi seisneb müstilises ja ohtlikus ilus – “punatäpiline hurmur”, “lummav kaunitar” on võlunud inimesi eri paikades läbi sajandite ja kui teda näksida, siis muutud varsti surematuks. Sest surra on võimalik vaid korra. Ja õnn ei ole igavene. Jääge ikka õnnelikeks õnneseenteks!
Riina Kindlam,
Tallinn