Minu mälestused Vaba Eesti Sõnast algavad tükk aega tagasi. Minu vanemad tellisid ajalehte sellest ajast, kui nad Ameerikasse tulid 1949. aastal ja sellest saadik on see alati meil kodus olnud. Mäletan, kuidas lehte oodati iga nädal, et uudiseid lugeda. Isegi nüüd, kui see tavalisel saabumispäeval ei tule, ootame seda järgmises postis.
Miks siis on see huvi, õieti rohkem kui huvi, nii kaua kestnud? Mida see ajaleht on pakkunud ja pakub isegi tänapäeval, et ma pole sellest tüdinenud? On mitu ajakirja mida varem lugesin ja mille vastu aga ajaga kadus huvi, kas teema vastu, ümberkujundamise ja sisu muudatuste tõttu või lihtsalt kasvasin sellest välja. Millegipärast seda pole juhtunud Vaba Eesti Sõnaga.
Vaba Eesti Sõna 70. juubeli paneeldiskussioon New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel 6. aprillil 2019. Vasakult: Nordic Pressi juhatuse liige Maarja Lõhmus-Pärl, peatoimetaja Kärt Ulman, revisjonikomisjoni liige Eha McDonnell, juhatuse liige Aime Andra, nõunik Aire Salmre, revisjonikomisjoni liige Ines Horton ja Nordic Pressi president Eric Suuberg. Foto: Rein Linask
Loen siin ette mitu asja, mida ajaleht on minule andnud ja annab edasi:
1. Eesti keele lugemise praktika. Kui ma noorem olin, eesti keele lugemine ei olnud nii lihtne. See vajas kindlat praktikat ja harjutamist. Ajaleht, mis tuli kord nädalas, sisaldas ikka midagi huvitavat ja seda pidi siis eesti keeles lugema.
2. Sõnavara täiendamist. Eriti tänapäeval on Eestis kasutatav sõnavara oluliselt teine kui see, millega kodus üles kasvasin. Ajalehte lugedes saan seda juurde, ilma et see oleks suur pingutus. Kontekstist on võimalik palju välja lugeda ja sõnaraamat kas käes või internetis aitab kaasa.
3. Tutvustab inimesi. Ei ole võimalik osa võtta kõikidest eestlaste üritustest, mis üle Ameerika toimuvad. Ajalehe kaudu saab olla kursis sellega, mis on tulemas ja mis on olnud. Inimeste nimed koos fotodega on suureks abiks. Kui äkki kohtan uusi inimesi, kellest olen lugenud, on palju kergem kontakti luua ja ühist keelt leida. Nimed ja näod jäävad palju paremini meelde.
4. Jäädvustab tähtsaid perekondlikke sündmusi nagu leerid, pulmad, sünnipäevad ja ka surmad.
5. Annab ülevaate tähtsamatest sündmustest siin USA eestlaste seas kui ka Eestis. Olen palju kuulnud, et seda informatsiooni saab internetis, et lehte pole enam vaja. Kuid, kellel on aega ja viitsimist vähemalt kord nädalas lugeda kõikide Ameerika eestlaste seltside ja Eesti majade kodulehekülgi?
Lisaks Eesti meedia allikaid, mida on mitu. Vaba Eesti Sõna toimetaja on kursis Ameerika eestlaste huvidega ja valib olulisi uudiseid avaldamiseks. Tema teeb aeganõudvat informatsiooni sõelumist lugejate jaoks ära. Kui minul on vaja rohkem informatsiooni millegi kohta ma ajalehes olen näinud, siis ma võin lähemalt uurida internetist või mujalt.
Tean, et Facebooki panevad paljud ka säärast informatsiooni. Kuid see ei ole süstemaatiliselt organiseeritud ja on segatud igasuguste teiste postitustega. Põhjalikke analüüse ja pikemaid kirjeldusi leiab seal harva. Minul igatahes on raske ette kujutada, et Facebook saaks ajalehte asendada. Informatsioon on seal suvaline ja kaob kiiresti. Kes otsib sealt mis kuu aega tagasi juhtus? Ja kuidas kindlaks teha, et saad sealt, mida oleks vaja teada?
Vaba Eesti Sõnal on tähtis roll mitte ainult isikutele informatsiooni jagamisel vaid ka laiemalt vaadates, eesti ühiskonnale. Kus on paremini jäädvustatud meie ajalugu? 70 aastat on ajaleht peegeldanud meie sündmusi, huvisi ja muresi. Vaba Eesti Sõna oli põhiallikas Ameerika eestlaste ajalooraamatu Estonians in America 1945-1995 koostamisel. Ajaleht on digiteeritud ja hoitud arhiivides – see informatsioon enam ei kao. Seda ei saa öelda internetis leiduva informatsiooni kohta. Kus kohast tuleb informatsioon Ameerika eestlaste järgmise ajaloo kirjutamiseks, kui meil ajalehte enam pole?
Arvatav Nordic Pressi koosolek 1994. a. New Yorgi Eesti Maja allkorruse saalis (korporatsioonide toas). Vasakult: Heino Teremäe, Jüri Martinson, Harald Raudsepp, Hans Kobin (püsti), Aime Andra, Priit Parming. Foto: Lakewoodi Eesti Arhiivist
Olen mures Vaba Eesti Sõna tuleviku pärast. Mina näen kolm suurt probleemi – lugejaskonna vähenemine, eesti keele oskuse vähenemine, ja majanduslik pind. Need on muidugi tugevasti üksteisega seotud. Tõstad lugejate arvu, tõuseb sissetulek. Muidugi on teada, et ajakirjandus üldiselt on samas olukorras ka mujal, kuid näiteks USAs võib uskuda, et järele jääb rohkem kui üks ajaleht. Meil ongi ainult üks. Sellepärast peame rohkem tähelepanu pöörama sellele küsimusele. Diskussioon tänavuste kultuuripäevade raames on väike samm selles suunas. Peame meeles pidama, et üks tähtis osa meie kultuurist on meie tegevuse kirjeldamine ja jäädvustamine. Loodan, et see sõnum levib ja aitab leida lahendusi, et hoida elavana meie ainsat eestikeelset ajalehte.
Marju Rink-Abel
