Heli New Yorgis, Viido foto.
Suvi on tulemas ja paljud inimesed hakkavad reisima. Viimastel kuudel olen ma reisinud Ukrainas, Venemaal, Türgis, Lätis, Leedus ja Poolas. Nüüd saabusin just tagasi Ameerika Ühendriikidest. Euroopas olles pole mul mingeid probleeme olnud, aga alati on mul raske elada üle ajavahet Ameerikast koju tagasi tulles. Kord lendasin ma sinna vaid nädalavahetuseks oma venna dokumentide viseerimiseks, aga olin nädal aega rivist väljas, kui tagasi Eestisse jõudsin.
Ajavahe ilmneb siis, kui inimese bioloogiline kell on häiritud. Meil kõigil on oma bioloogiline kell. Selleks on väike rühm rakke, mis koosneb unikaalsest bioloogilise kella geenidest. Bioloogilisi rütme kontrollib aju suprakiasmaatiline tuum. See võtab vastu silma võrkkestast tulevaid valgussignaale, hoiab ööpäevast rütmi ja paneb eri kehaosade kellad omavahel kooskõlla. Need rakud panevad tööle ja ütlevad keha teistele osadele, mis kell on ja mida siis teha. Bioloogiline kell ütleb meile, millal on päev ja millal on öö. Öösel ta paneb meid magama, aga ta on seotud ka näljatunde, meeleolu ja vererõhuga.
Üks olulisemaid märke, mis meie bioloogilist kella mõjutab, on valgus, mis aitab bioloogilise kella sättida päikese järgi. Dr Smith L. Johnstoni järgi, kes töötab NASAs väsimuse küsimuste osakonna juhina, läheb umbes päev aega, et meie keha harjuks ühest ajavööndist teise üleminekuga. Võib siis arvata, miks keha vajab harjumiseks mitmeid päevi, kui peab ületama mitu ajavööndit korraga.
Hiirtega töötavad teadlased on leidnud, et kui hiired läbisid kuuetunnise ajavahe, siis käivitus suur hulk geene. Proteiin nimega SIK1 lülitas need välja. See valk toimib nagu pidur, mis peatab valguse mõju keha bioloogilisele kellaajale. Uuring näitas, et SIK1 funktsiooni vähendamine tähendas seda, et hiired võivad kiirelt kohaneda kuuetunnise ajaühikuga, selle asemel, et võidelda ajavahega.
Lennates idast läände tuleb bioloogiline kell tagasi lükata, nii et üles ärgata ja magama minna tuleb hiljem. Seda on kergem üle elada kui liikumisel vastupidises suunas, mil kell tuleb ette lükata. See selgitab ka minu üleelamisi ajavahega.
Mõned uuringud on näidanud, et püüdes oma keha enne harjutada kas kella tagasikeeramise või edasilükkamisega aitab ajavahet paremini üle elada.
Kui olete mitmest ajavööndist üle liikunud, siis kohale jõudes on kõige parem viis, kuidas aidata oma kehal ajavahega toime tulla, hoiduda päevavalgusest teatud kellaaegadel. Kui te reisite itta, otsige hommikuvalgust ja hoiduge hilislõunasest valgusest. Nii harjute uue ajavööndiga kiiremini. Läände liikudes käituge vastupidi.
Minu bioloogiline kell elab ajavahet raskelt läbi. Ajavahe ei paista aga häirivat minu naist Helit, kes töötab praegu kõvasti kasvuhoones. Mina magan kogu päeva. Eks see olegi mulle iseloomulik.
Loe ka
Viido Polikarpus
