Tšiilis sündinud 26-aastane Javier Vicente Vergara Cordero (esiplaanil) osales projektis «Tagasi juurte juurde», et õppida eesti keelt ja tutvuda esivanemate kodumaaga.
Noorteorganisatsioon Seiklejate Vennaskond korraldas noortevahetuse projekti «Tagasi juurte juurde», mille mõte on võõrsil elavad eestlased taas kodumaale tuua.
Programmis osales 20 väliseestlast ja 10 kohalikku eestlast. 12 päeva kestvas keelelaagris õpetati välismaal elavatele noortele eesti keelt ja kombeid, näidati loodust ja vaatamisväärsusi ning tutvustati töö- ja õppimisvõimalusi.
Panamas elav 25-aastane Lorraine Lill ütles intervjuu alguses häbelikult eesti keeles tere ja küsis, kuidas läheb. Edasi vestlesime siiski inglise keeles. Lill ütles, et eesti keelt on keeruline õppida, aga talle väga meeldib selle kõla ja kindlasti soovib ta oma esivanemate keele selgeks õppida.
Lille sugulased põgenesid sõja eest Ameerikasse. Neiu sõnul käis vanaema veel mõne korra Eestis, aga päriselt siia nad ei naasnudki. Lille isa tutvus välismaal elades tema emaga, kes on panamalanna. Ka neiu välimus reedab, et temas voolab eksootilist verd.
Lill on õppinud kokaks ja tegeleb Panamas ettevõtlusega, ta soovib avada oma restorani. Eestis armastab Lill kõige rohkem maastikku ja toite. «Maastik on siin imeline,» oli neiu vaimustuses.
Samuti ei morjenda sooja kliimaga harjunud tüdrukut Eesti heitlik ilm. «Mulle meeldibki jahedam ilm,» nentis ta. Terve vestluse oli Lille nägu naerul ning Eesti kohta ei kuulnud tema suust mitte ühtegi halba sõna.
Samuti «Tagasi juurte juurde» projektis osalenud Tšiilist pärit 26-aastane Javier Vicente Vergara Cordero on Eestiga tihedalt seotud: tema sugulased elavad Tartus.
Vergara Cordero rääkis, et kõik eestlased on väga toredad. Ta oli kuulnud, et eestlased on kinnised ega suhtle võõrastega. «Sõitsin Tallinnas bussiga ja hakkasin ühe mehega rääkima, jäime temaga igasugustel teemadel jutustama. See oli kõige veidram ja fantastilisem kogemus selle päeva jooksul,» rääkis Vergara Cordero.
Samuti tutvus ta Lääne-Virumaal Käsmus elava 85-aastase proua Agnesega, kes sõbraliku noormehe hiljem endale külla kutsus.
Vergara Cordero oskab eesti keeles mõnda sõna ja numbreid ning oma arvates saaks ta toidupoes eesti keelega hakkama, aga pikema vestlusega jääb veel hätta. «Eesti keel on raskem, kui ma arvasin,» lisas ta. Projekt kestab vaid 12 päeva ning nii lühikese ajaga keelt selgeks ei õpi.
Tšiilist pärit noormees lõpetas juuraõpingud ning läheb pärast laagri lõppu elama ja töötama Berliini. Seal tahab ta õppida selgeks saksa keele, sest tal on baltisaksa sugulasi, kes räägivad vaid saksa keelt.
Vergara Cordero rääkis, et iga kord valdab teda Eesti saatkonnas häbitunne.
«Mul on passis Eesti kodakondsus ja ametnikud hakkavad alati minuga rääkima eesti keeles. Häbi on, kui pean ütlema, et ei oska oma emakeelt,» seletas ta. See on ka üks põhjus, miks noormees projektis osaleb.
Vergara Cordero on mõelnud jätkata magistriõpinguid Tartu ülikoolis. Tema sõnul on Tartu ülikooli juuraprogramm parem isegi maineka Edinburghi õiguskooli omast. Kuid midagi kindlat noormees veel lubada ei julgenud.
VES/Tartu Postimees
