Eesti Skaut- ja Gaidlaager “Metsavaim” toimus sel aastal Järvemetsal 9.-17. augustil Jacksonis, New Jersey osariigis.
Olles ise esmakordsed laagris osalejad, nimelt lasteaia alllaagris, ühinesime koos neljaaastase tütre Liisiga laagriperega alles kolmapäeval, 13. augustil. Meil oli algselt küll mõttes olla terve nädala, kuid siis tekkis väike kartus, et kuidas me terve nädala vastu peame. Seega – esimene laagrinädal kujunes lühemaks, kuid sugugi mitte vähem muljeterikkkamaks või vähem põnevamaks.
Jõudes kohale just lõunasöögi ajaks, oli meie esimeseks tegevuseks ühineda teiste sööjatega ning siinkohal tahaks tänusõnad öelda kõigile kokkadele eesotsas Virve-Kaiga, kes kogu laagri aja pakkusid kõigile kolm korda päevas (ja paar eraldi suupisteõhtut lisaks) väga maitsvat toitu. Olen kindel, et pea 120-le laagrilisele ette valmistada mitmekesist ning tervislikku menüüd pole just lihtne, kuid eks aastatega saadud kogemused on siin suured abimehed. Aitähh pererahvale!
Peale lõunasööki registreerimise vormistamine ning tasu maksmine ja telk oma alllaagrisse üles. Ja olimegi täieõiguslikud laagri liikmed. Sel aastal oli lasteaias kokku 6 last, noorim Madis 2,5 aastane, Liisi neljane ning teised 5,5 ringis – kaksikud Charlotte ja Adrian ning Kylee ja Viggo. 3 poissi ja 3 tüdrukut, just paras väike seltskond, et koos mängida ja aega veeta.
Lasteaia alllaagris olles jäime me kõrvale paljustki, mis tegelikult laagris toimus, sest nii väikestele on alles vaja tutvustada nii telkides ööbimist kui ka laagrikorda. Ja eks just neil põhjustel lasteaia osa laagris ongi, et lapsi ette valmistada. Aga – ka meil jätkus mitmekesist tegevust igasse laagripäeva. Alllaagri juht Karin oli ette valmistanud mitmeid käsitöötegevusi, igapäevased järverannas ning saunas käimised, ja muidugi liivakast (tuli hiljem välja, et see on mitmeid-mitmeid aastaid tagasi ehitatud Agu Etsi poolt) paljude mänguasjadega ja võrkkiik alllaagri alal said samuti palju kasutust.
Neljapäeval, kui vanemad gaidid ja skaudid läksid väljasõidule ehk kanuumatkale, siis lasteaialapsed tegid meie oma lähedases metsas väikese retke, et imetleda järve ning looduse ilu. Ja muidugi tehes ka veidi ulakust ja niisama võidu ringi joostes, möödus hommikupoolik märkamatult. Samuti sai metsaretkel olles kogutud samblamättaid ja mõningaid kive, et olla abiks oma alllaagri vapi tegemisel. Selleaastase lasteaia alllaagri nimeks oli “Konnapere” ning embleemiks konn, mille Karin siis teiste abiga meie alllaagri lipuvarda juurde samblast ning puulehtedest meisterdas. Väga ilus ning loomutruu tuli välja!
Peale lõunasöögi-piknikku spordiväljakul sai uudistada kahte kohaliku päästeameti tuletõrjeautot, mille meeskonnad selgitasid autode tegutsemisvalmidust ning neil paiknevaid töövahendeid. Ning pärast tutvumist tegid kaks päästemeeskonna liiget lastele veekahuri ning voolikuga mõnusat karastavat vihma, mille lapsed ka kilgates ära kasutasid. Lõbu kui palju!
Reedesel spordipäeval organiseerisid alllaagri vanem Karin ning lapsevanem Siim lastele mitmeid eakohaseid sportlikke katsumisi – lapsed jooksid võidu, viskasid palli, lõid jalaga jalgpalli ning suurt pehmet palli, mis pea sama suur kui nad ise, ning pidid läbima takistusriba, kus tuli nii postide vahel siksakki joosta, keksida läbi murulepandud köisrõngaste kui ka läbi võimlemisrõnga pugeda ning lõpetada takistusjooks suurt pehmet palli enda ees lükates/tõugates/jalaga lüües.
Reede õhtul oli ülelaagriline pidu skautide alllaagris. Sinna minek oli äärmiselt romantiline ning kaunis, teeääri kaunistamas klaaspurgid, mis said laagri alguses ühiselt kaunistatud (nagu kõrvalt kuulsin, oli selle purkidekaunistamise idee algataja gaidlaagri juht Linda, tehes seda kui laagri ühistegevust). Ning pimeduses helkivad taskulambid, ning puude ja pilvede vahelt piiluv kuu… Kuid aeg oli hiline ning lasteaed külastas pidu vaid lühikest aega, naastes peagi oma alllaagrisse. Kuid meelde jäid “mets” – gaidlaagri juht Linda ning “vaim” – skautlaagri juht Silver, olles riietunud vastavalt oma “kehastumisele”.
Laupäeva hommik oli aga kauneim kõigist – niivõrd kena oli ühisel alllaagrite külastusel näha laagrielanikke jalutamas ühest laagrist teise, seljas helesinised laagrisärgid, mille embleemi aitas kujundada Heli Raidma-Lowry. Kui palju tööd olid ära teinud hundud oma juhtidega, et ehitada zipline sõitmaks ühelt puult teisele või kaevata alligaatorilõks ühe telgi ette (ja miks mitte?), ning köied puude vahel, kus sai ronida ning tasakaalu harjutada. Või skaudid ja gaidid, kellest paljud olid oma magamisasemed ja telgid ehitanud palkidest ja köitest kõrgele puude vahele. Väga põnev!
Laupäeval enne õhtusööki aga jagati välja spordipäeva diplomid ning öömängu ja metsamängu auhinnad ja muudki tunnustust. Õhtul aga traditsiooniline suurlõke, kuhu kogunes kogu laagripere ja hulgaliselt külalisi – nii lapsevanemaid kui ka muidu sõpru. Suurlõkkel esitati oma hüüde ning lõkkenalju vaheldumisi ühislaulmisega. Väga tore ning meeleolukas koosolemine, mis lõppes traditsioonilise sõprusringiga.
Pühapäeva hommik möödus laagri kokkupakkimisel ning koristamisel. Sest käes oli aeg laagri lõpetamiseks. Nii gaidid kui skaudid oma vormiriietuses, lasteaed laagrisärkides, marsiti lipuväljakule ning lõputseremoonia võis alata. Kahjuks… Ning peale viimast lippude langetamist pakkus köök veel viimase söögikorra enne koduteedele asumist. Enamik laagrisolijaid jätsidki teistega hüvasti, kuid kohalejäänud tehnilisel toimkonnal ja abilistel oli veel paljupalju teha, et laager taas korda sättida.
Nädala jooksul oli palju tegevust, sai sõlmitud uusi sõprussidemeid ning tugevdatud olemasolevaid. Ei heidutanud laagrisolijaid ei suurem ega väiksem vihmasadu, nauditi ilusaid ilmu ning sumedaid õhtuid. Tore oli vaadata, kuidas lapsed kohanesid ning vaatamata väikestele tujukatele episoodidele üksteisega väga hästi hakkama said.
Sellise laagri korraldamine on suur töö, paljude inimeste töö. Ning kõige olulisem on, et meil on koht, kus olla – Järvemetsa laagriala. Kõrvalolijana võin öelda, et traditsioonid on tugevad, kaasalööjaid jagub ning ka abilisi ikka leidub. Kui aastate eest oli kõik laagris toimuv eestikeelne, siis kahjuks on see taandunud, sest paljud noored ei valda enam piisavalt emade keelt. Kuid traditsioone hoitakse ülal tegevuste ning reeglitega, noorematele pärandatakse oma teadmisi ning kogemusi, lastes neil üle võtta juhtide kohustusi, jäädes ise vaid nõuandjateks.
Olles lasteaia alllaagri lastevanematest ainus, kel puudus eelnev gaid-/skautlaagri kogemus, oli õppida palju. Palju pisiasju, mille peale ei mõtle, kuid mis laagrielus olulised, tulid ilmsiks alles tegevuste käigus. Aga eks nii need kogemused tulevad, vaadates teiste pealt ning vahel tehes ka ise väikesi eksimusi. Seda ka lastel. Pole ju käsiraamatut, mis aitaks ja selgitaks, kuidas laagris olla ja käituda, kõik tuleb ise õppida. Kuid nädal looduse keskel sõbralikest inimestest ümbritsetuna oli võrratult tore aeg! Palju võrratuid kogemusi ning meeldivaid mälestusi!
Vilve Ladon
