Lembit Ulfsak teeb filmis “Mandariinid” suurepärase rolli
Eesti-Gruusia filmi “Mandariinid” kandideerimine 22. veebruaril Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia (AMPAS) parima võõrkeelse filmi Oscarile ei ole enam uudis.
Juba Kuldgloobusele kandideerimine tõi filmile suure tähelepanu. Oscari nominatsioon on aga parim reklaam ning loodetavasti leiab film head vastuvõttu kogu maailmas. Koht esimese viie hulgas on juba ju saavutatud.
Oscari võidab film, millele Akadeemia liikmed annavad enim hääli. 28. jaanuarist alustati ametlike linastustega Los Angeleses, New Yorgis, Chicagos ja San Francisco lahe piirkonnas. Filmiakadeemia liikmed peaksid ära vaatama kõigis kategooriates kandideerivad kõik filmid ning valima oma lemmikud.
3. veebruaril New Yorgis Times Square’i lähedal asuvas Magno Review stuudios toimunud “Mandariinide” linastusele kutsusid firma MEDIAPLANpr (esindaja Tatiana Detlofson), Eesti Vabariigi peakonsulaat New Yorgis (peakonsul Eva-Maria Liimets) ja Kultuuriministeerium (esindaja Kristi Roosmaa Tootell) 45 vaatajat, kelle hulgas oli Filmiakadeemia liikmeid, ajakirjanikke ja kohalikke eestlasi. Üritust sponsoreeris Välisministeeriumi Kultuuribüroo. Eva-Maria Liimets tutvustas paari lausega filmi ja andis võimaluse peale filmivaatamist küsimuste esitamiseks. Saali kogunenutele näidati enne “Mandariinide” linastamist Eestit tutvustavat lühifilmi “Visit Estonia”.
Mina nägin “Mandariine” teist korda ja kuigi teadsin ette, kuidas selles sündmused kulgevad, ei muutunud vaatamine igavaks. Filmi sündmused kulgevad 1992.a. Abhaasia-Gruusia sõja ajal, kui Abhaasias elava eestlase majja satuvad kaks raskelt haavatud vaenlast. Kohaliku küla eestlased, kes pole sõja eest veel Eestisse põgenenud, hakkavad mehi ravima.
Eestlastest peategelasi kehastavad Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen. Eestis üleskasvanuna olen nende näitlejakarjääriga kursis ning ei saa anda objektiivset hinnangut. Mulle on see film sümpaatne juba nende kahe mehe pärast. Filmi vaadates muutusid sümpaatseteks ka grusiinlastest peategelased. Lisaks hingematvalt ilus sügisene mägimaastik.
Ka meeldib mulle, et filmis ei kasutata üleliia eriefekte ega näidata liiga palju lahingutegevust. Võimalik, et Hollywoodi mürarikaste filmidega harjunutele on selle filmi tegevus aeglane (isegi kuristikku lükatud buss ei plahvata). Põhirõhk on vaenlaste omavaheliste suhete muutumisel, mida esitatakse huvitavates ja mõtlemapanevates dialoogides. Vaatamata tõsisele teemale on mitmes kohas peent huumorit, mille tabasid ära ka minuga koos saalis viibinud ameeriklased, kes naersid täitsa õige koha peal.
Võõral maal toimuvat sõda lõpuni mõista pole võimalik. Küll aga paneb film jälle mõtlema selle üle, miks inimesed sõdivad. Kelle oma on maa? “Nad sõdivad maa pärast, millel kasvavad minu mandariinid,” ütleb Margus.
Mille pärast tahab temaga samas ruumis viibivat grusiinlast tappa palgasõdurist tšetšeen, kes istub Abhaasia pinnal asuval eestlasele kuuluval toolil? Kui nägin seda filmi esimest korda, oli saalis ka noor abhaaslanna, kes rääkis, kui valus on tal seda filmi vaadata: “See on meie ilus maa ja me ei saa seal rahus elada.”
Sellel filmil ei ole õnnelikku lõppu. Aga lõpp toob selguse, miks peategelane ei soovi Eestisse tagasi minna.
Siinsed vaatajad kiitsid filmi ja rõhutasid, kui liigutav see on.
Oscarite galale Los Angelesse lähevad “Mandariinide” meeskonnast 6 inimest – produtsent Ivo Felt, režissöör Zaza Urušadze, operaator Rein Kotov, Ivo osatäitja Lembit Ulfsak ning grusiinidest peategelased Mikheil Meskhi ja Giorgi Nakashidze.
Hoiame pöialt, et “Mandariinidel” 87. Oscarite jagamisel hästi läheks! See oleks ilus kingitus läheneva Eesti Vabariigi 97. aastapäeva puhul.
Siiri Lind
