Järjekordne tänavune üllatusvili Kotkajärvel. „Misasja, kas tõesti humal või?” küsisin endamisi, esmakordselt märgates suhteliselt väikest kasvu puudelt rippumas selliseid käbilaadsete taskukeste kobaraid. Peagi selgus, et neid on tänavu metsas kõikjal. Kuidas pole varem näinud? Mind lohutas, et ka meie kohalik bioloog ja teadlik loodusgiid Maret Tae tegi suured silmad vilju nähes. Viljuvad nad harva? Igatahes vist harva nõnda massiliselt, kui tänavu. Kas siit võib peatselt tullagi Kotkajärve eripruul?…
Väike sööst raamaturiiulini kinnitas, et tegemist on puuga nimega ironwood. Ah, tuttav! Sellest on Jaan Timusk ju aastaid lõiganud Metsaülikooli (nime)kettaid, mida kaelas kanname.
Ometi on nende puit (nimi ju reedab), üks kõvem ja tihedam, mis Kanadas sirgub. Puu tuntuim nimi on American hophornbeam, ladina Ostrya virginiana. Hops ongi humala (Humulus lupulus!) „käbid”, kuigi antud puu nimi on vaid sarnasusest tingitud.
Kuid Kotkajärve kaldal ujumissildade juurest Järvetareni minnes ripub üks ronitaim, mis võiks juba olla… too „õllevõsu”. Vajab uurimist.
Hiljem õnnestus leida (ladinakeelse nime järgi otsides) ühe Eesti puukooli võrgulehelt puu Virgiinia HUMALPÖÖK! Pöögi (American beech) sarnased on ta lehed küll, koor on aga väga erinev – „raudpuul” pikkade, pealt ja alt kaarjalt lahtiste ribadega koor, mis pöökidel on hõbehall ja täiesti sile. Kuna nad on nii suured, on pöökide tüved mulle alati meenutanud elevandijalgu.
Kotkajärve PÖÖKidega on hetkel kehvad lood. Pöögikoore haigus on kaheastmeline putuka ja seene koostöö, mille julm laastamistöö algas juba 1920ndatel Nova Scotias ja on aina lääne poole roomanud.
Meie suvilakrundil on üks minuga koos kasvanud pöök, mida olen eluaeg imetlenud ja hoidnud. Tema koorel on peal valged seenhaiguse täpid… raske südamega kardan, et tuleb valmistuda tema minekuks. Praegu on ta ikka lehes ning tema pähklisaaki nautisid tänavu veel maialt puna- ja vöötoravad. Fotol on maast korjatud pähklikestad ja esiplaanil ka pöögipähklid. Neid on 4 tükki ühes kestas. Kui metsast kaob täielikult üks loomadele nii suur ja oluline toiduallikas, mõelda vaid, millised tagajärjed sellel on. Kas möödunud nädala lehes esiletoodud sarapuu suudab täita pöögihiidude kohta toiduahelas? Ei veel, aga küllap emake loodus praegu selle üle pead murrabki.
Ontariosse jõudis haigus hilis1990ndatel ja karta on, et mets on varsti neist imelistest hallitüvelistest hiiglastest paljas. Surnud puude murdunud tüvesid on lehtmetsaalused täis, teistel on peal koorehaavandid ja/või valged villased seenetäpid.
Seen sisenebki putukate puretud haavadest. Seda poleks iial uskunud, et need massiivsed puud millelegi alluda võiksid.
Mäletan lapsepõlvest jalakasurma (Dutch elm disease), mis nüüd on Eestisse jõudnud ja silmnähtavalt lõikab Tallinnas tänav-tänava haaval kauneid jalakaid. Nüüd ida-Kanada ja USA pöökide puhul tuleb ka jääda lootma üksikutele vastupidavatele, millest kunagi toimub uus tulemine ja tõus.
Äsja möödunud Kanada lõikustänupüha nädalavahetuse uuring kinnitas, et noori pööke on metsa all omajagu. Loodame, et äkki nende kiitsakatest tüvedest pole kahjurid huvitatud.
Veel avastasin äsja metsas oma suureks ehmatuseks väikesi sarapuid! On needki kogu aeg metsa all väikselt-vaikselt tiksunud, harva jõudes viljumise (ja seega märkamiseni) nagu tänavu?!
Sügisene Kotkajärv humalavarte vahelt nähtuna. Humalakäbid pole mitte ainult õlletootmiseks, nendest tehtud tee on tuntud stressimaandaja iidsetest aegadest peale. Sama hea pingete peletaja, kui Kotkajärve ise ja üleüldse looduses viibimine. Fotod: Riina Kindlam
Ning lõpetuseks vastus päris HUMALA küsimusele. Kasvab küll too ronitaim Kotkajärve kaldal. Käbid (õigupoolest emasõisikud), lehed, väädid tuvastatud.
Riina Kindlam,
Kotkajärve
