Vahel kulub veidi enam aega mõistatuse selguseni jõudmiseks. Alul oled tibake rumal ja pikkade juhtmetega linnainimene, vaatad jäisel Kotkajärve pinnal kulgevaid kummalisi jälgi ja mõtled: “Kas keegi on tõesti käinud järvel suuskadega?” (Oli 17. november.) Vahe mõistus ja raudne loogika jätkavad: “Käidud oleks nagu laiade metsasuuskadega. Või oot, äkki olid koprad. Äkki nad on palke vedanud.” Vaimusilmas tekkis pilt usinatest kobrastest, kes kette palkide külge kinnitavad ja vintsi abil neid vedama asuvad.
Siin veeti – vorstikange?! – üle ujumissilla. Või vuras maastikuauto? Tundub, et nalja on saadud, äkki polnudki talgutöö. Siis koitis, et kopral on lai saaba. “Voh! Kopra saba jälg! Aga kus on siis käpajäljed?” Mingid ringikujulised sügavikud olid ka “rennide” kõrval, aga need olid moondunud, sulanud ja jäätunud hunt teab, kui mitu korda. (Hunt see polnud.) Jäljed tulid mööda kaldaäärt Uudismaa poolt üle kahe ujumissilla ja läksid Sääsesilla suunas, kus oja Koprajärvest Kotkajärve voolab. Lõikustänupühal kuu aega varem olime näinud Koprajärvel kolme…
Piltmõistatuste vastus on, et esialgne mõttekäik ei läinud palke, vaid vett vedama! (Väljend, mis tähendab, et midagi ebaõnnestus.) Kotkajärve pinna lumme, mis muutus lörtsiks ja taas jäätus, oli jäljed jätnud SAARMAS (river otter) või õigemini saarmad, sest neid oli vähemalt kaks. Saarma pikk saba sõidab tema käpajälgedest tihti üle, aga neid on näha ka neljastes gruppides fotol. Saarmad teevad jooksuhüppeid, aga vahel ka lasevad lumes ja mudas pikalt kõhu peal liugu. Ladinakeelne nimi (Lontra canadensis) ei vihja, et tegemist on “kanada lontrusega”, saarmad on võrratult toredad, seltsivad ja erksad loomad.
Ülemine foto: Kotkajärve naaber Koprajärv oli 14. oktoobril õnnelike matkajate jaoks siiski “Saarmajärv”, sest sealsete hõljuvate turbasambla (sphagnum) saarte peal ja ümber tegutsesid kolm saarmast. See oli enamiku seltskonna jaoks esimene kord elus saarmaid looduses näha ja nad olid meist vaid ca 20 meetri kaugusel.
Fotod ja tekst: Riina Kindlam
