“Vaba Eesti Sõna” 16. augusti 2018 numbris käsitles Arved Plaks tänuväärselt ja huvitavalt oma lapsepõlve mälestusi. Lõpus soovitas ta, et lugejadki kirja paneksid oma mälestusi noorpõlvest, mineviku sündmustest ja nendeaegsetest tunnetest. Lubatagu siis mul esitada omapoolsed mälupildid, eriti kuna nad tagasi viivad kaugesse iseseisvusaega enne II maailmasõda.
Sündisin Tartus septembris 1928. Meie elukoht oli väike eramaja Tiigi tänaval, avara õue keskel. Peale mu sündi viibis vanaema mõnda aega meie juures, et aidata mu ema. Kui aga novembris 1929 sündis ta teisel tütrel, mu tädil, Tallinnas poeg, sõitis vanaema teda abistama. Sellest lahkumisest pärineb mu esimene mälestus. Ehkki olin vaid 1. aastat vana, on selgelt meeles, kuidas ema mind akna juures süles hoidis ja kuidas me vanaemale järele vaatasime, kui ta üle lumise õue värava suunas astus, hetkeks ümber pööras ja meile lehvitas. Ema tõendas hiljem, et see tõesti nii oli. Kuna vanaema enam siia majja ei tulnud ja me ise siit peagi välja kolisime, siis ei saa olla tegemist mingi hilisema mälestusega.
Järgmine mälestus pärineb kolmandast eluaastast, kui 1931. a. paiku käisime uut korterit (Kastani tänav 4) vaatamas, mida parajasti remonditi. Meenub, kuidas töömees pani elutoa seinale krohvi ja silus seda ringitaoliste liigutustega. Hiljem neid ringe seinal vaadates meenus ikka too esimene käik uude kodusse.
Siin möödusid järgmised kümme muretut aastat; varajane lapsepõlv, siis lasteaed, siis rida talvesid Tartu 16. algkoolis. Ka meie otseses ümbruses oli rohkelt huvitavat. Kuna elasime Eesti Üliõpilaste Seltsi vastas, jälgisin ma sageli tegevust Seltsi saalis ja suveti nende aias. Teiseks olid meie lähedal korp! Sakala, Ugala ning Neubaltia. Nii oli akadeemilistel pidupäevadel elevust palju, kui frakkides esindajad, rapiirid käes, laiad värvilindid üle õla, sõitsid kalessides teisi organisatsioone ametlikult tervitama. Pole ime, et mul on tollest ajast säilinud terve hulk eredaid mälupilte. Vanematel oli küll muresid palju, sest isa pidi töökoha tõttu (näitekunstnik) elama enamasti mujal ja raha jätkus meil napilt. Siiski, tänu nende hoolele, olid mulle aastad 1931-40 igati meeldejäävad.
Oli ka kurbi sündmusi. Üks mu hea sõber, minuvanune poisike, hukkus tänaval auto all. Teiseks vaatasin pealt, kui 1939. a. oktoobris meist möödus tuntud riigitegelase Jaan Tõnissoni poja Ilmari matuserong. Selgelt on meeles kirstu taga sammuva hallipäise Jaan Tõnissoni tikksirge kuju…
Muretud ajad lõppesid juunis 1940. Üliõpilasorganisatsioonide hoonetesse asusid vene sõdurid. Lühikese ajaga lagastati hooned. Mäletan, kuidas inimesi tänaval arreteeriti ja hiljem küüditati. Suvel 1941, kui algas Vene-Saksa sõda, kaotasime kõik, sest Tartu lahingu keerises põles maha ka meie maja. Elasime kolm aastat Võrus, kuid 1944 hävines taas kõik. Hädaga jõudsime Tallinnasse, kust me 22. septembri hommikul viimasel hetkel välja saime. Virtsu ja Kuressaare kaudu tulime viimaks Saksamaale. Siin aga ootas ees sõja raskeim elamus, kui 1945. a. kevadel Punaarmee Ida-Saksamaad ähvardas. Jälle kõike maha jättes jooksime isa-emaga jalgsi üle 100 kilomeetri läände, et elu päästa. Sellest kõigest jäid valusad jäljed, sest 16-aastasena polnud ma enam laps ja mõistsin olukorra tõsidust, samal ajal aga puudus mul veel täiskasvanu meelekindlus.
Aastal 1950 tulime Saksamaa DP laagrite kaudu USAsse, kus olen siiani elanud. Eestis olen käinud kolmel korral: 1988, kui seisime lippudega Tallinnas Draamateatri ees, kartes punavõimude rünnakut; 1990, kui Tallinnas toimus ainulaadne XXI laulupidu; ja 1996 suvel, kui Eesti oli juba vaba. Käisin siis Eestis palju ringi, oli südamlik kohtumine endiste koolisõpradega ja sain Eestit isegi Suur-Munamäe tornist vaadelda. Ometi, põgenemisaegseid paiku nähes kerkisid ootamatult üles sünged sõjamälestused. Öeldakse küll, et aeg parandab kõik haavad, kuid nii see kahjuks pole! Aastaid hiljem
oleks võinud teha uue reisi Eestisse, kuid selleks ajaks pani vanus piiri – pikk öine lend üle Atlandi ookeani, kus ma magada ei saa, isegi 1. klassis mitte.
Olen jäänud eestlaseks nii mõttes, sõnas kui kirjas ja mu kaks poega töötavad Eestis. Vastandina hr. Plaksi kogemusele, et “mida vanemaks saan, seda rohkem vaatan selja taha”, on minu oma vastupidine. Varaseid lapsepõlveaastaid meenutan küll, hilisemat aega aga varjutab tume loor. Püüan seepärast pigem nautida olevikku ja vaadata ettepoole, nii palju kui elu seda veel võimaldab.
Raul Pettai
