Vähe möödub päevi, mil Eesti avalikkuses ei tuleks kõneks see, kuidas ühiskond on polariseerud. Hiljuti tõi juba mõnda aega kestnud lõhestatuse ilmsiks abielu mõiste ümbermääratlemise teema. Aga samamoodi võivad kired lõkkele lüüa ka teistes küsimustes, märgib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Kas jutt polariseeritusest ei ole hoopis olukorda kuidagi ilustav väljend? Nii hakkas mulle tunduma pärast seda, kui lugesin mitmesuguseid ründavaid sõnavõtte nende vastu, kes abielu ja perekonda puudutavat kobareelnõud kritiseerisid ja leidsid, et tegemist on kiirustades ja hoolimatult kokku pandud asjaga, milles kaasnevate muudatuste tegelikku sisu pole korralikult avatud ega inimestele teadvustatud. Mistõttu tegelikult müüakse meile põrsast kotis.
Tuleb välja, et inimesed, kes julgevad valitsuse määratud mõttemallist kõrvale kalduda, võivad sattuda lausa lindpriide rolli. Neid võib hurjutada ja mõnitada nii sotsiaalmeedias kui ka nädalalehtedes, kultuurilehtedest rääkimata. Michael Knowlesi raamatust “Suletud suud” pärit sõnadega:
“Poliitiliselt korrektsed inimesed peavad ennast empaatilisteks etiketi- ja kombejüngriteks. Ometi on nendesamade inimeste endi sõnakasutus ja käitumine sageli jämedam ning vulgaarsem kui nende väidetavalt matslikel, poliitiliselt ebakorrektsetel kaaskodanikel. Irooniline, kuid poliitilist korrektsust ei saada mitte viisakus, vaid ropendamine.”
Lisaksin Knowlesi mõttearenduse juurde, et seesugune retoorika ei olegi enam lihtsalt polariseeriv. See meenutab mulle midagi totalitaarsusesse kalduvat.
Ei maksa ju unustada, et igasugune totalitaarne mõtlemisviis juurutab end ilusa jutu saatel, et luuakse uut ja paremat maailma. Seesuguse maailma saabumise takistajate suhtes tuleb seetõttu olla paratamatult karm, vajadusel isegi julm.
Alles see oli, kui kirgi küttis Juhan Smuuli bareljeefiga seonduv. Tuli välja, et meie seas on suur hulk inimesi, kes ühtäkki suhtusid küüditamisse
ja sellele kaasaaitamisse kuidagi mõistvalt. Vahel kangastub, et “hea uus ilm” ei olegi enam päris utoopia. Meie igapäevases ühiskonnaelus ilmneb juba selle ilma äratuntavaid elemente.
Ajalugu vaadates võib ikka ja jälle imestada, kuidas mitte ainult rahvamassid, vaid ka haritud ja intelligentsed inimesed on läinud kaasa ideede ja vägivallategudega, mis tagantjärele tunduvad hullumeelsed. Selle näiteks tuuakse tavaliselt Saksamaa enne Teist maailmasõda, aga seesuguseid hullusi on maailma ajaloos olnud ju märksa rohkem.
Sealjuures kiputakse ikka ja jälle arvama, et kui üks hullus on maailmast kaotatud, on ühtlasi ühiskonnast eemaldatud ka totalitarismi oht. Ometi on igal ajastul omad arhetüübid, mis avalduvad erineval moel. Kunagi ei kordu ajalugu täpselt samasugusena ja seetõttu võivad uues kuues ideoloogiad ja mõttemallid saavutada edukalt ka uue hulluse mõõtmeid.
Võtame mõelda korraks sellise definitsiooni peale:
“… totalitaarne ühiskond on selline, kus ideoloogia püüab välja tõrjuda kõik varasemad traditsioonid ja institutsioonid, eesmärgiga viia kõik ühiskonna aspektid selle ideoloogia kontrolli alla. Totalitaarne riik on selline, mis püüdleb ei millegi vähema kui reaalsuse totaalse vormimise ja kontrollimise poole.” (Rod Dreher)
Kas midagi tuleb tuttav ette? Äkki rohepöördega seonduv fanatism, kinnisideed sooneutraalsusest, soov ümber defineerida olemasolevaid traditsioone? Millist eesmärki teenib selles kontekstis õilsa asjana esitatud vaenukõne eelnõu, mis jätab üsna segaseks selle, mida lõpuks vaenukõne all mõista?
Viisakalt, aga tegelikult väga murelikult on püüdnud mittedemokraatlikele arengutele tähelepanu juhtida ka Tõnis Saarts oma hiljutistes sõnavõttudes.
Mulle näib, et oleks ülim aeg neid totalitarismi hõngulisi suundumisi ühiskonnas teadvustada ja neist ausalt rääkida. Muidu võib meist igaühega ühel ilusal päeval juhtuda nii, nagu Kafka tegelasega Josef K, kes ühel hommik
ul ootamatult vahistatakse. Miks täpsemalt, jääb nii talle kui ka lugejale teadmata.
Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt vikerraadio.err.ee
