- Kel veel on rahvuslill rukkilill ja rahvuslind pääsuke?
- Valgevenel!
- Mis see tähendab?
Eesti kultuuriselts “Pääsuke” Minskis
Eesti kultuuriselts “Pääsuke” on Eesti hoidja, õpetades lastele eesti keelt ja hoides elevil Eesti kultuuri olulisi tähtpäevi Valgevenes.
Leili Svitina, kes on Pärnu tüdruk, on Minskis eesti keelt õpetanud aastakümneid. Tema põhimeetod on aktiivsele keeleõppele suunatud – kõigepealt rohkelt tegusõnu, mis aitab keelemõtte liikuma, küll siis tulevad nimisõnad ka järgi.
Kultuuriselts “Pääsuke” on see koht, kus lapsed saavad kasvada Eesti kultuuri tundma ja mõistma ning armastama. Nii on noorem põlvkond rõõmsalt ja õnnelikult oma esivanemate maale Eestisse naasnud, saavad sisse Eesti kõrgkoolidesse ja lähevad oma unistuste poole lendu.
Leili Svitina eesti keele õpetusel on selles kõiges erakordselt oluline roll.
Minski linna päeva viide Eesti-armastusele
Teisalt on ilmne eesti-armastus Valgevene kultuurielus tuntav, sest kuigi siin käib praegu vähe eestlasi, hoitakse Eestit kui vabaduse märki esil, isegi salaja.
Vaadates näiteks Minski linna päeva ajalehte, vaatab seal pidukava juures vastu Eesti värvides naine – valge dress ja sinimust lipp – see ON tervitus ja tänu Eestile.
See on esitatud ainuvõimalikul viisil – kogu Valgevenes on teiste rahvuste lippude üles panemine rangelt keelatud.
Ja sellises, lippude keelamise olukorras, on korraga ajalehefotol naine, kes kokku annab sinimustvalge.
Suletud süsteemis on sellised kultuurimärgid kui salakoodid, salasõnumid, salatervitused.
Salatervitused on erakordse väärtusega.
Eesti kultuuriselts “Pääsuke” omakorda on kui vaba kultuuri sõnum keset politiseeritud ühiskonda, Valgevene ajakirjanikud armastavad Eesti kultuuriseltsi “Pääsuke”, kuulavad lugusid Eesti kultuurist ning saavad innustust oma töödeks.
Valgevene poliitika on kultuurivaenulik, ehkki kõneleb “demokraatiast”
Valgevene politiseeritud süsteem on üle elanud vabadusvõitluse ühe etapi – pärast ebaausaid presidendivalimisi tuli tänavatele üle 300 000 inimese.
Viimastel valimistel olid eelhääletamised, kus noored läksid massiliselt hääletama, nende järjekorrad kilomeetreid, et hääletada mitte-Lukashenka poolt, et hääletada opositsiooni poolt. Aga välja tuli ikka nii, et võitis Suur Inimene. Seda tulemust ei usu keegi. Aga elada tuleb valeliku poliitika tingimustes, mis on inimväärikust alandav olukord.
Seda kurdavad paljud, kellega kõnelen.
Niisamuti kurdetakse, et mõistetakse hästi, miks Valgevenele on Euroopas määratud isolatsioon. Tegelikkuses ongi nii, et olukorda analüüsivad inimesed on selle blokaadi ja isolatsiooni eest tänulikud, sest see moraalselt toetab nende võitlusi.
Vaatan neid tänavaid ja väljakuid – need on erakordselt avarad.
Nendel on avatust ja potentsiaali.
Praegu on kultuur tervikuna poliitdiktatuuri pantvang.
Poliitdiktatuuri mõju kultuurile
Poliitdiktatuuri unifitseeriv mõtlemine avaldub Valgevenes kõikjal.
Isegi raamatupoes viibides märkad, et midagi oleks justkui teisiti.
Lõpuks märkad, et raamatute kujundus ja tagasihoidlikud kaanevärvid oleksid kui üks suur sari, mille sarnased kõik ilmuvad raamatud peaksid püüdma olla.
Minski arhitektuuris on idalikku suurt joont. Kui keegi oleks öelnud, et meile geograafiliselt ikkagi väga lähedal Minskis on sellisel määral totaalsusele pretendeerivaid paleesid, poleks suutnud seda ette kujutada. Nüüd olen näinud ja mõistan ka seda, et selline arhitektuuriline kood ise omakorda mõjutab kultuurilist mentaalsust, unifitseeritust.
Eriline tunnus on seejuures, et nii tänavatel kui televisioonis kuuled-näed pidevalt sõna mir – maailm, seejuures on eraldi ka Minski mir – Minski maailm. Selle juurde omakorda käib jutt demokraatiast – maailma demokraatiast, milles Valgevenel olevat juhtiv jõud.
Niisuguse retoorikaga juhitakse Valgevene riiki, mille esimest meest nimetavad kohalikud eestlased Suureks Inimeseks. Kui tema läbi linna liigub või kuhugi külla läheb, pannakse kinni tänavad ja sillad, puhastatakse lähedal asuvate hoonete aknadki inimestest, pannakse snaiperid valvesse, kõik liikumisteed on tühjad.
Samas aga tahab Suur Inimene, et rahvas oleks rõõmus ja pidutseks – parkides ja tänavatel on nädalalõppudel tasuta kontserdid.
Tänaval
Õhtu tänavakaunistused tänaval on viisnurgad, mis sujuvalt lähevad üle siniseks rukkililledeks. Rukkililled ja viisnurgad.
Rukkilill – jah muidugi, see on Valgevene rahvuslill.
Üks peatänav, millel askeldas kaks aastat tagasi Bagdadist kohale toodud rahvas, noored mehed teel Euroopasse. Hotell Y-st paremal väljakul on need kohad, kuhu mahtus 300 000 inimest protestima valimise võltsimiste vastu.
Kesksed tänavad on kui indikaatorid, mis elu elatakse, mis toimub ja millest tuntakse puudust.
Üks mõttekoht on see, et kui tänaval soovisin kuulata valgevenekeelset juttu, siis Valgevene pealinnas kolme päeva jooksul seda ei kuulnudki.
Seda enam mõistan seda ajakirjanikku, kes Minski õhtulehte julges panna tervituseks Eesti lippudes kujunduse.
Valgevene ja Eesti kultuurisarnasuse ja -erinevuste üle mõtiskles: Maarja Pärl Lõhmus
