Sattusin külastama luulevõistlust. Mitte tavalist, vaid hoopis slämmluulet. Seega lihtsalt kuulamise asemel sain hoopis võitjaid valida.
“Kas teie sooviksite olla ka osa žüriist?” uurib numbrikaarte jagav naine minu ja mu sõbranna käest. Jõudsime just Tallinna lahe äärsesse raamatupood-kohvikusse REaD. Muidugi oleme nõus Luuleprõmmu esitusi hindama. See keerab tavalisele luuleõhtule kohe hoopis vindi peale.
Mis on luuleprõmm? See on lavaluule ehk slämmluule õhtu, kus luuletajad saavad laval enda originaalloomingut esitada ja publik astub selleks õhtuks mitte lihtsalt pealtvaataja, vaid ka žürii rolli, andes esitajatele 10-palli skaalal punkte. Üritusele luuletama oodatakse kõiki, ole sa kas esmakordselt laval või juba kogenud prõmmutaja.
Esinejate hulgas on nii kooliealisi noori kui ka äsja 70. sünnipäeva tähistanud härra. Kõigi luulekeel on täiesti erinev. Mõni räägib oma hingelistest muredest, olles pere ainuke laps. Teine oma unenäomaailmast, kuidas koer tekki pealt kisub. Kolmas rahutust ühiskonnast, kuidas keegi ei jaksa, ei suuda ega viitsi enam olla. Neljas õnnelikkusest.
Slämmil said viis erinevat laudkonda žüriid mängida. Et punktid tuleksid ausad, ei arvesta korraldajad kõige madalamat ega kõrgemat hinnangut ning liidavad punktisumma saamiseks keskmised omavahel kokku. Meie luuleõhtul oli žürii üllatavalt üksmeelne.
Tuleb välja, et luulet on keeruline hinnata. Kuidas panna samale skaalale nii õnnelikud kui õnnetud lood, lühikesed read ja pikad jutustused? Just selles peitubki võlu.
Kohtuniku roll muutis kuulamise hoopis teistsuguseks – tekkis kohusetunne iga esinejat päriselt kuulata. Lühike tähelepanuvõime pannakse proovile ja tuleb terve ürituse raames enda arvamust jagada. Öeldakse ikka, et noored ei suuda enam keskenduda. Kas selline formaat ongi viis, kuidas noori kultuuri juurde tagasi tuua?
Samuti näen sellist laadi üritustel suurt potentsiaali aidata mitte-veel-tuntud loomingu autoritel saada esimesi lavakogemusi ja koguda kuulajaskonda-tutvusi. Ürituse algusest lõpuni oli tunda kogukonna ühtsust ning kokkuhoidu. Korraldajad õhutasid kõiki haarama oma lemmiku esineja käest ja kiitma teda liigutavate luuleridade eest. Oleks vaid igal pool nii palju positiivsust kui minu esimesel luuleprõmmul! See ei jää kindlasti ainsaks. Kui selline on luule täna, siis tasub seda kindlasti kogema minna.
Tallinna Luuleprõmmu IV eelvoor pakkus kolmele luuletajale võimalust pääseda edasi finaali. Linna parim luuletaja astub omakorda üles Eesti meistrivõistlusel ning edasi ootavad juba ees Euroopa meistrivõistlused.
Võistlusel astus üles ka külalisesineja – kirjanik ja kultuurikriitik Johanna Roos. Ta võitis 2025. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia ning oli Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiaat.
Kristelle Michelson
