Lp. VES toimetus:
Imbi Variku kiri 7. juuni VESis (“Ebatäpsus Sirje Kiini artiklis”) nõuab omakorda täiendamist.
Peale Inglise laevastiku katet, mis lubas Eesti Ajutist Valitsust organiseerida kaitset ja minna vasturünnakule Põhja-Eestis, sõdisid Vabadussõjas vabatahtlike üksused mitte ainult Soomest, vaid ka Rootsist ja Taanist. (Vaata “Eesti Vabadussõda 1918-1920” välja antud Vabadussõja Ajaloo Komitee poolt).
Esimesed soome vabatahtlikud moodustasid pataljonisuuruse salga (umbes 600 meest) major M. Ekströmi organiseerimisel ja juhtimisel, mis kasvas viie kompanii (roodu) suuruseks. Pataljoni 1. kompanii kpt. A. Eskola alluvuses, jõudis jäälõhkujal Tallinna 30. detsembril 1918 ja võeti rahva poolt soojade tervitustega vastu. Samuti formeeriti kolonel H. Kalmi juhatusel “Põhja Poegade” rügement. Lepingu järgi Eesti Valitsusega pidid mõlemad üksused olema tuhandemehelised, aga vabatahtlike arv kasvas nii suureks, et üksused tegelikult olid suuremad.
Soome üksused paisati jaanuaris 1919 rindele. Taani vabatahtlike kompanii, suuruses 189 meest kapt. B.G. Borgelini juhtimisel, saabus Eestisse aprillis 1919 ja osales lahingutegevuses lõunarindel umbes kuus kuud. Rootsi vabatahtlike kompanii, suuruses 178 meest kapt. C.G. Malmbergi juhtimisel, saabus märtsis 1919. a. ja võitles esiteks Viru rindel ja hiljem Petserimaal. Üksus aga kahanes kojuminejate tõttu, kuni järgi jäi vaid väiksemaarvuline luuresalk, mis määrati Scoutspataljoni alluvusse. Kõik ülalmainitud üksused tegutsesid Eesti sõjavägede ülemjuhatuse alluvuses.
Eesti valitsus kohustus neid varustama ja näiteks lepingu kohaselt soomlastega pidi ka langenute leski toetama, makstes ette lepingu garantiiks 1 miljon Soome marka. Peale seda formeeriti ja varustati Eestis Ulmanise Läti valitsuse palvel kaks rügementi – 1. Valmiera (Volmari) polk ja 2. Cesise (Võnnu) polk. Neid kasutati lepingu kohaselt Eesti 3. diviisi alluvuses Põhja-Läti vabastamisel Landeswehri sõjas.
Arvo Lannus
San Jose, Calif.
