Koerad Muki ja Pätu tegevuses. Autori foto
Nii nagu ma võtan oma käru, et tuua tuppa küttepuud ahju ja kamina jaoks, tulevad mu kaks koera rõõmsalt minuga kaasa. Muki on saanud aru, et puude tuppa toomine on tähtis töö ja tema ülesanne on mind aidata. Ta tuleb minuga koos puuriida juurde ja võtab mõne halu hambusse ning toob selle maja esiukse juurde. Siis ta kepsutab natuke ringi ja tahab minuga mängida – kas ma võtan halu ta käest ära või mitte. Mängin temaga kaasa, ajades teda taga, siis jään seisma ja käsin: „Anna puu siia!“ Muki võtab puu uuesti uhkelt hambusse ja toob selle minu jalgade juurde. Premeerin teda supikondiga, mis ma olen poest koerte jaoks ostnud. Olen ise taimetoitlane, nii et mul tuleb üsna palju supikonte oma kahe koera jaoks osta. Kui ma esimest korda võtan kondi, ei võta Muki seda minu käest ära. Ta isegi ei puuduta seda. Ta kallutab oma pead ja ootab, kuni ma ütlen: „Võta!“, alles siis võtab ta kondi ära.
Muki on isane Abhaasia lambakoer, Pätu aga emane karjakoer, kes lihtsalt longib meiega kaasa, kui me puudega tegeleme. Pätu ei tule mulle appi ega mängi puudega. Tema ei tee muud kui ainult ootab. Ta ootab, millal ma Mukile midagi annan, sest ta teab, et siis langeb sama saatus ka talle. Kordagi pole ma märganud, et selline olukord ärritaks Mukit. Ta pole teinud piuksugi, kui Pätu on saanud mitte millegi tegemise eest sama auhinna kui tema oma raske klounitöö eest. Mukile ei lähe see lihtsalt üldse korda.
See pani mind mõtlema, kui palju parem oleks maailm, kui me ei mõtleks selle peale, mida teised inimesed saavad või teenivad või mis neil on. Me peaksime olema õnnelikud selle üle, mis meil endal on.
Maailm meie ümber on ikka rohkem ja rohkem automatiseeritud, robotid ja arvutid teevad töö, mida alles hiljuti tegid suured massid, näiteks põllumajanduses, isegi sõjaväes, tehastes. Inimesed muutuvad paranoilisteks, sest neid on jäetud kõrvale. Miks vajaks aga suurtalu omanik arvukalt marjakorjajaid, kui selle töö teevad ära masinad? Masinad korjavad isegi õunu kõrgetest puulatvadest. Tehased ei vaja nii palju liinitöötajaid, sest robotid teevad sama töö kiiremini, täpsemalt ja odavamalt! Droonid aga võivad lennata vaenlase tagalas ja teha seal asju, mida inimene ei pääsegi tegema. Sõda on tänapäeval nagu arvutimäng, milleks meie sõdureid on aastaid koolitatud. Robotid ja arvutiprogrammid ei vaja haigus- ega pensionikindlustust, nad ei võta puhkust, ei lähe ka rasedus- ega sünnituspuhkusele ja on seega igati töökindlamad, kui on inimesed. Muidugi ei saada läbi inimtööjõuta, aga see on oluliselt väiksem ja üha väiksemaks muutub.
Ma mäletan, et kui ma olin laps, siis räägiti juba, kuidas robotid võtavad üle inimeste töö ja inimestel jääb siis rohkem aega puhkuseks. Kõigil on isiklikud robotid, kes neil aitavad teha kõige ebameeldivamaid töid. Täna tekitab see minus vastakaid tundeid. Tore oleks see ühelt poolt, aga teisalt on selline tunne, nagu osa inimesi oleks üleliigsed, mittevajalikud. Maailm on ülerahvastatud ja inimesed raiskavad maailma piiratud ressursse.
Kes teab, mis tulevik kunagi toob. Kui mina olin laps, siis kardeti, et igal hetkel võib puhkeda tuumakatastroof. Praegu olen ma õnnelik, kui astun õue ja kõnnin Võrumaal Klõbi talu metsade vahel rahus oma kahe rõõmsa koeraga.
Viido Polikarpus
