Mihkel Veske (1843 – 1890)
Mihkel Veske, talurentniku poeg, oli pärit Viljandimaalt. Ka Veske tegi koduõpetajaeksamid Tartu ülikoolis, kuid lõpetas 1872 Leipzigi ülikooli keeleteaduse doktori kraadiga. Töötas siis Tartus seminariõpetajana ja ülikoolis eesti keele lektorina. Aastal 1886 valiti Veske Kaasani ülikooli soome-ugri keelte professoriks.
Tema luuletuse “Päikesele” viimane salm kõlab nii:
Päike, sa nägid, kui käsud kanti
hommikult, vabadust meile anti!
Näed ju eesti elu algust;
näed, et rahvas ihkab valgust,
raiub ja kaevab ja künnab
vahvast’…
Päike, oh õnnista eesti rahvast!
Kaob kord eestlaste keele kõla –
ära siis sinagi tõuse ja ela!
Gustav Suits (1883 – 1956)
Gustav Suitsul on aukoht kui üldkultuurilise liikumise “Noor-Eesti” põhiaadete looja ning eesti moodsa luule rajaja. Temalt pärineb ka üleskutse: “Enam kultuuri! Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Suits sündis Tartumaal kooliõpetaja pojana. Peale keskhariduse omandamist õppis ta Helsingi ülikoolis kirjandust ja esteetikat. Aastail 1921-44 töötas Gustav Suits Tartu ülikoolis eesti ja üldise kirjanduse professorina. Põgenes 1944 Rootsi.
Suitsu loomingu haripunktideks on kolm luuletuskogu:
“Elu tuli” (1905), “Tuulemaa” (1913) ja “Kõik on kokku unenägu” (1922).
Siinkohal tema esimese kogu avaluuletus:
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene:
valgustab välkudes hämaramas ööski,
sütitab mõttes, vaimustab tööski –
ja kaduvikku siis kustub.
Mis küll nii kohisevad kevadised veed,
kes need sääl sammuvad mööda teed?
Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:
noored need otsivad muinasjutu Kunglat,
kuni kord seisavad Toonela väraval.
Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,
võitluses põlevaid südameid sööb.
Loomises loidab, kumades kustub,
küll tuleasegi viimati mustub –
jääb järele peotäis tuhka.
Püha on elu tule tuha-ase.
Elu tuli punane püham on ise.
Marie Under (1883 – 1980)
Marie Under pärines Tallinnast. Töötas ajakirjanikuna, kuid juba 1904-5 ilmusid esimesed luuletused. Aastal 1917 ilmus esimene luuletuskogu “Sonetid”. Siit peale oli areng erakordselt viljakas, kui üksteise järel ilmusid luulekogud “Eelõitseng” (1918), “Sinine puri” (1920), “Verivalla” (1921), “Pärisosa” (1923), “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928), “Õnnevarjutus” (1929), ”Lageda taeva all” (1930), “Kivi südamelt” (1935) ja “Mureliku suuga” (1942). Rootsis paguluses avaldas Under “Sädemed tuhas” (1954) ja “Ääremail” (1963). Lisaks on valikkogusid ja muid eriköiteid. Pole ime, et Marie Under koos Gustav Suitsu ja Henrik Visnapuuga oli üks eesti moodsa luule loojaid.
Kui Underi loomingu algjärku iseloomustavad helged looduspildid ja armastus, siis hiljem sekkuvad ühiskondlikud motiivid ja tumedam reaalsus. Ajaga saavutati küll rahu (“Kivi südamelt”), kuid peagi haaras Eestit traagika, mida väljendab luuletuskogu “Mureliku suuga”.
On võimatu Marie Underi erakordsust üheainsa näitega kirjeldada. Ka mitmest näitest pole küllalt. Mingi valik tuleb siiski teha ja ma lisan seepärast kaks Underi luuletust: üks tema särav, noorpõlve sonett ja teine ajast kui torm üle Eesti pühkis.
Sirelite aegu
Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia
üks hele õitepärg kui pehme valge vill,
ning lillasireleid on küll ja küll,
neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.
Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu oodand ärevil
Nii mõne pika igatsuseaja.
Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
seks aega küll, seks aega sügisel
ja kurval, kalgil, kainestaval talvel.
Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.
Mälestus ja tõotus
Nüüd mälestades seiskem palja päi:
mis võet meilt, meenutagem, ja mis meile jäi.
Kõik kaotused ja surma vahesein –
see hoiab püsti meid: meid liidab püha lein.
Me mure-kodu – seiskem selle ees
kui elav müür – nii nooruk, rauk, kui mees.
Arm selle mulla vastu rinnast rinda käib,
kus puhkab meie hõim, kus kasvab meie leib.
Meilt palju võetud – siiski meile jäi
Me uhkus, au ning viha: seiskem püsti päi!
Kersti Merilaas (1913 – 1986)
Kersti Merilaasi sünnipaik oli Narva ning ta haridustee kulges läbi mitme Põhja-Eesti gümnaasiumi. Aastal 1935 ilmusid esmakordselt Merilaasi luuletused. Tema loomingut iseloomustab leebe elurõõm, mis aga aktsepteerib elu paratamatuid käike – nii õnne kui õnnetust. Merilaas oli üks “Arbujatest” – luuletajate sõpruskond 30ndatel (Kangro, Alver jt.), mis taotles vormitäiust ja luulekeele puhtust.
Siin tema “Avalaul”:
Näe, puhkeva päikese põletav lõõm
käib süütamas kevade tahti;
maailma on vallutand uhkav rõõm –
kõik uksed on tuulde lahti.
Lööb rannale laksudes merevoog
ja jõgedes vahutab vesi,
ja järve kaldal on pilliroog
täis laulu ja linnupesi.
On põldudel külvajad hoolega tööl,
muld tulvil on sigitustungi.
Ju metsad on haljad, kuid igal ööl
veel pakatab uusi pungi.
Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai,
ja mägedel virvendab valgus,
ja väljadel õitseb ja hõiskab mai –
suur Põhjamaa suve algus.
Kasutatud kirjandus:
1. Karl Kesa, “Sinikangas – Valimik eesti lüürikat”, Detmold, 1948; 422 lk.
2. Arvo Mägi, “Eesti lüürika I ja II”, EKK, Lund, 1959, 745 lk.
3. Arvo Mägi, “Lühike Eesti kirjanduslugu I ja II”, EKK, Lund 1965; 128 lk.
4. O. Parlo, J. Aavik, K. Mihkla, “Eesti kirjanduslugu”, kirjastus Eddy, 1946?
5. Helmi Rajamaa, “Marie Under inimesena”, Teataja, Stockholm 1983; 22 lk.
6. Paul Rummo, “Eesti luule antoloogia 1637-1965”, Tallinn 1965; 999 lk.
7. Karl Ristikivi, “Eesti kirjanduse lugu”, kirjastus Tõrvik”, Vadstena 1954; 133 lk.
