Jaak Treiman on mitmel korral rõhutanud, et Ameerikas kui eestlaste ühel asukohamaal peab kõigis erinevates kohtades väsimatult kõnelema oma perede põgenemise lugusid – nii peab tähistama eestlaste kodudest küüditamiste aastapäevi ja 1944. põgenemist okupeeritud Eesti riigist. Need lood annavad selgituse ja põhjenduse, miks pagulusesse tormati, mis toimus riigis.
Kuidas eestlased Atlantas 1944. a põgenemist mälestavad?
Ei mälestagi.
Väga raske on noortele selgitada, mis eesti peredes 1944 toimus, nad üldiselt ei tea seda. Ajalugu tuntakse väga halvasti. See oli kunagi ammu…
Kuidas siis selgitada ajalugu?
Seda peab tegema kuidagi teisiti.
Tegelikult oleme mina ja abikaasa kogu aeg selgitanud seda, selgitame ühtsama lugu nüüd juba üle poole sajandi. Inimesed tegelikult kuulavad ja vägagi huvituvad meie loost.
Millal Atlantas eestlased nüüd sügishooajal kokku saavad?
Me ei olegi nüüd kolm aastat kokku saanud – viimati tähistasime jõulupidu 2019. See on väga pikk vahe. Samas on just jõulupeod Atlantas kõige rahvarikkamad sündmused, siia tahavad lapsed ka hea meelega tulla, sest siis saab kinke.
Midagi sellist, mida lapsed ootaksid ja tahaksid, tuleb veel välja mõelda.
Praegu on kogu aeg hirm, et ei suruks neile midagi peale…
Kui emad – abikaasad on teisest rahvusest, siis nende kultuuri kaasa kutsumine peab olema väga delikaatne. Üldiselt on nad tulnud hea meelega. Aga see on ikkagi üks tõsine pidev olukord, et ei oleks kui sunniks või pressiks peale…
Kas Eesti identiteedi hoidmine ja eestluse elu on noortele peale surutud?
See on väga delikaatne teema, kuidas teha nii, et see oleks nende vaba tahe, nende valik.
Meie lapsed käisid mõne korra Jõekäärus, aga nemad ei tundnud end seal hästi, nad nagu ei kuulunud sellesse ringi. Enamus lapsi olid koos käinud eesti koolis ja vanemadki omavahel tuttavad, olid juba omavahel tuttavad, meie lapsed ei kodunenud…
Kui lapsed väikesed olid, elasime me ka erinevates kohtades, sh Euroopas – Viinis, Aadu (Allpere) töökoha tõttu. Seepärast jäi lastel eesti koolis ka käimata.
Kuigi Toronto eestlus on tugev, elasime Kanadasse saabudes 1949 Torontos, vanavanemad Maria ja Jaan Vuht sõlmisid lepingu, et hakkavad kolme aasta jooksul talu pidama, neil oligi Ontarios Beavertoni talu; nädalalõppudel oli laua ümber vahel ka 20 eestlast, tuldi linnast, arutati.
Aga töötati ka vabrikutes, raske töö olukorras püüdsid eestlased lapsi kasvatada ja harida nii, et lapsed läheksid kõrgkoolidesse, saaksid karjääri teha. Eestlased kasvatasid lapsi nii, et tuleb kindlasti minna ülikoolidesse, omandada eriala.
Siis oli karjäär oluline, peeti vajalikuks nii kasvatada.
Mina läksin Torontos ülikooli, et õppida õpetajaks. Kui kohtasin Aadut, siis muutsin veidi oma õpingute suunda – ajalugu, political science, kirjandus, kui suhe läks tõsisemaks.
Aga kuidas saab eestlus olla laste vaba tahe, kui nad seda pole tundmagi õppinud – see küsimus on üldisemat laadi muidugi…
Meie lastelastele, kui neid hoidsin, ikka laulsin neidsamu unelaule, mis laulis minule mu vanaema. Nii need eestikeelsed laulud on jäänud ka siis, kui nendest aru ei saada, kui keelt ei oska.
Väga raske on kasvatada Ameerikas eestlust, sest Ameerikas on ülikoolid üle maa laiali, noored lähevad ülikooli ja sealt siis edasi ei tea kuhu, ei jääda kokku nii nagu on näiteks Torontos, kus on palju ülikoole, seal õpitakse ja jäädaksegi sinna elama.
Mina kasvasin kui kahes paralleelses ühiskonnas – nädala sees õpingud ja tööd, reede õhtust pühapäeva õhtuni aga eestluse tegevused. Nii oli Torontos paljudel.
Ameerika eestlust tuleks kasvatada teisel viisil…
Kas näiteks kunst ja muusika, kontserdid aitaksid ja innustaksid?
Kontserte Eestist ei saa me kutsuda, sest meil pole selleks raha.
Kui on mingi üritus, siis maksimaalne, mis inimesed on nõus välja käima, on ca $15. Sellegi juures võib tekkida kauplemist “aga ma ei joo/söö”.
Curly Strings (2013. loodud ansambel Tallinnas-toim) on tulemas Nashville’i, aga me ei saa neid Atlantasse kutsuda rahapuuduse tõttu.
Ansamblite meeliskohad on New York, Chicago, Los Angeles ja Lakewood, kus on Eesti Majad. See annab palju juurde.
Meil Atlantas Eesti Maja pole. Suured ruumid tuleb üürida.
Suuri kontserte võiks ju kellegagi koos korraldada – näiteks leedulastega, lätlastega, ukrainlastega…
Leedulasi ja lätlasi on Atlantas palju rohkem kui eestlasi. Leedulastel on ka oma kirik, kus nad koos käivad ja kõike korraldavad.
Seda koostööd peame siin Atlantas hakkama nüüd arendama.
Oktoobri alguses saab üle pika aja meie eesti seltsi juhatus kokku, juhatuses on 5-6 inimest; jaotame rollid ära ja hakkame tööle.
Tegelikult plaanisin Kristiga kõnelda paguluselu teekonnast (ja kõnelsimegi), ent pikki aastakümneid ühiseid eestluse kohtumisi Atlantas korraldanud inimesena on Kristi jutust praeguse hetke murekohad ehk olulisemgi välja tuua; selleks et siis ühiselt paremaid lahendusi otsida ja leida…
Kuulas, mõtles kaasa
Maarja Pärl Lõhmus
aug. 2022
