Meil kõigil on millegi sõltuvus, mõnele on selleks alkohol, mõnele sigaretid, mõnele maiustused. Mõned sõltuvused võivad olla ohtlikud, kui need on viidud äärmusesse ja äärmus just defineeribki sõltuvust.
Aristoteles ütles sajandeid tagasi, et kõike peab tegema mõõdukalt. Paljud joovad tihti, aga teevad seda mõõdukalt, nii et neil ei ole joomisega probleemi. Sama on suitsetamisega. Kui sa tõmbad mõne sigareti kuus, nagu teeb minu naine, kes tunneb, et sigaret lõdvestab teda pärast pikka tööpäeva aias, aga ta ei suitseta iga päev või töö juures, siis ei ole selles midagi äärmuslikku. Minul oli omal ajal kombeks tõmmata kolm ja pool pakki sigarette päevas, nii et mina kaldusin äärmusesse. Kui ma jõin, siis ikka nii, et jääda purju, sest mulle meeldis see tunne.
Nüüd olen mõlemast sõltuvusest vaba rohkem kui viiskümmend aastat. Kuid mul on siiski mõned sõltuvused ja need on üsna aega raiskavad. Ma viibin kohutavalt palju aega Facebookis, vaatan kogu aeg CNN-is uudiseid ja loen internetist artikleid poliitikast. Ma õigustan ennast sellega, et USA-s on asjad päriselt käest ära läinud Donald Trumpiga, kes teeb kõik endast oleneva, et USA valitsust lammutada. Ma maalin, laulan, kirjutan muusikat kitarrile ja klaverile ning loen palju poliitilist kirjandust. Olen püüdnud muuta oma elu lihtsamaks, kui ta varem on olnud. Ma pügan muru ja kastan lilli ja taimi, aga sel suvel pole seda eriti vaja olnudki teha, sest väljas on kogu aeg sadanud.
Pikka aega olid ilmad külmad, aga viimasel ajal on õhk soojenenud. Nii kohtus mu naine minuga Tartus, kus ma olin Forestalia koori proovis, ja me sõitsime koos maale, et ta võiks minna metsa seenele. Seenelkäigud on Heli nõrkuseks, neid saab võrrelda vaid maasikal käimisega suvel.
Seni olid ilmad olnud nii kehvad, et Heli oli juba kaotanud lootuse, et seeni tuleb. Sel nädalavahetusel aga avastas ta, et seeni on metsas palju. Metsas leidub rohkesti söögikõlbmatuid seeni, aga Heli puhul pole mul kunagi hirmu, et ta võiks neid korjata. Võib-olla ka sellepärast, et ma ei söö seeni. Seened on eesti kultuuris nii omased, et nendega seoses on ka üks sõna, nimelt “kupatama“ (kiirelt läbi keetma – toim).
On huvitav, et leidub seeni, mis mõjuvad erinevatele inimestele erinevalt. Mõned saavad neid süüa ilma probleemideta, teistele võivad need tekitada teravaid terviseprobleeme.
Oleks huvitav teada, kui palju inimesi pidi elu kaotama, enne kui selgus, et mõnda seent peab kupatama kolm korda, alles siis vabanevad nad mürkidest.
Tartust sõitma hakates ei jõudnud me veel kodunigi, kui Heli juba peatas auto tee ääres, pani kummikud jalga, võttis korvi ja jättis mind autosse ootama. Ta oli metsas mitu tundi, kuna mina lugesin autos raamatut. Kui ta tagasi tuli, siis oli ta nagu seitsmendas taevas, sest oli leidnud korvitäie kukeseeni, enne kui pimedaks läks.
Järgmisel hommikul kell 6 läksin ma oma pikale jalutuskäigule. Selgus, et Heli oli juba lahkunud. Ta oli isegi oma mobiili maha jätnud, et keegi ei saaks teda metsas seenelkäigul segada. Ta oli ära terve päeva. Kui ta koju jõudis, siis olid tal korvid seeni täis ja nende kupatamisele läks peaaegu terve öö. Heli rääkis mulle, et paljud vanemad inimesed, keda ta hästi tunneb, ei käi enam metsas seenel, nii mõnigi on surnud, aga nad kõik on talle oma salajased seenekohad avalikustanud ja neid teab praegu ainult tema üksi. Nagu iga eesti korilane, kes põeb seenepalavikku, kannab Heli ustavalt seda saladust. Samal ajal kui me sellest rääkisime, tegutsesid tema näpud nobedalt seentega. Osasid ta kuivatas, osasid marineeris ja ma ei tea, mida kõike ta nendega veel tegi. Aga ma olen rõõmus, et ta on õnnelik. Heli pole kunagi õnnelikum kui siis, kui ta tuleb metsast sületäie saagiga, nagu ta tuli sel nädalavahetusel. Isegi päike tuli selle peale välja!
Viido Polikarpus
