Kuue miljardi aasta pärast saab päikese jõud otsa. Meie päike on ületanud juba poole oma elueast, täpselt nagu minagi. Siin, Eestis, hindame me päikest eriti ja rõõmustame südamest, kui ta paistab. Mina olen isegi investeerinud päikeseenergiasse, et see tooks kasu kohalikele põllumeestele, andes neile võimaluse teenida lisa seda energiat naabritele lätlastele müües.
Me hoiame kinni nii paljudest asjadest kui lõplikust tõest, kuigi me teame neist asjust väga vähe. Meie piiratud kogemused ei lase meil tegeliku tõeni jõuda. See on sama raske kui võtta ookeanist klaasitäis vett ja määrata kindlaks, et seal ei ole vaalasid, kuna selle kohta on nüüd olemas kindel tõend!
Minu eelmine artikkel, milles ma refereerisin Einsteini, pani mõned mu naabrid minult küsima, kas ma olen ära unustanud sotsialismi, kommunismi ja stalinismi koledused? Demokraatlik sotsialism on minu jaoks see, kui võtta need osad kõikidest ismidest, millest on meie ühisele heaolule kasu, ja visata ära kõik need, mis on kasutud.
Kui ma esimest korda Eestisse tulin, siis ei vajanud lapsed hästi edasijõudnud vanemaid selleks, et õppida mõnda pilli mängima või et käia tantsutunnis. Arstid helistasid haigetele ise koju ja küsisid, kuidas neil tervis on. Selgelt vähem oli erinevusi jõukuse astmes. Kõigi hüvanguks on asjaolu, et minu põlvkond on unustanud ja märkab alles nüüd, et kunagine „nemad“ on muutunud tänapäevaseks „minaks“.
Kui ma olin noor, meeldis mulle Ayn Rand, aga peagi loobusin ma tema filosoofiast, sest see tõi esile egoistlikkuse. Aga täna näen ma jälle midagi, mis mind tema vaadetes köidab, aga teisalt esindavad tema vaated kontrollimatut ahnust, mis jällegi eemale tõrjub.
Lõuna-Eestis on elu teistsugune kui Tallinnas, ja seal omakorda teistsugune kui USA-s. Meil siin maal tuleb naaber sulle appi, sest homme on võib-olla temal sinu abi vaja. Individualism ja uhkus võivad tekitada mõttetuid probleeme.
Meedia kajastab iga päev uudiseid selle kohta, et kellelgi on maja maha põlenud, mõni on saanud surma, sest on puudunud suitsuandur, või keegi on suitsetanud voodis ja jäänud suitsuga magama. Aga siin tavaliselt lugu ka lõppeb. Me ei kuule tavaliselt, mis kahjud võisid nende õnnetustega kaasneda ja kas läheduses elavad inimesed või ka terve kogukond saaks midagi teha, et inimest aidata. Väga raske on läbi näha kannatanu elu keerdkäikudest.
Hiljuti tegime talgud ja aitasime oma naabril istutada kaks tuhat puud. Pärast tehti sauna ja söödi-joodi – nii peabki elu käima, et vajalikud tööd saaksid tehtud, olgu see siis puude istutamine, õunamahla pressimine, kartulivõtt või mingi muu hooajaline töö.
Pidades silmas seda, et päikest on Eestis vähe, tuleb kõik ilusad päevad ära kasutada ja vajadusel loota naabrite abile. Seda, kui naaber aitab naabrit, võiks nimetada kollektivismiks positiivses mõttes, ma ei näe selles midagi halba. Aga igale üksikule naabrile, kes appi läheb, ütleksin, et ta esindab individualismi. Minu jaoks moodustavad need kaks antud juhul terviku ja mul pole selle vastu midagi.
Viido Polikarpus