Esineb Eesti aasta ansambel Curly Strings. Foto: Liisi Vanaselja. Ülejäänud fotod: Arved Plaks
Paljud selle ajalehe lugejaskonnast lahkusid Eestist 70 aastat tagasi, aga side sünnimaaga on säilinud. Tugevaks teguriks on olnud aegajalt kogunemised erinevates keskustes, mis kinnitavad meie kokkukuuluvust. Alul oli tõukeks, et maailm ei unustaks Eesti okupeerimist, aga ajast kui Eesti taas vabaks sai, on sidemeks peamiselt meie kultuurilised üritused ja isiklikud sõprused.
Äsja toimunud Kesk Lääne Eesti Noorte Koondis (või lühidalt KLENK) ja Idaranniku Eesti Päevad (või IEP) oli järjekordne säärane üritus. Esimene KLENK peeti 1958 ja sellest peale ikka Ühendriikide keskpaiga põhjaserval. Kuid äsja lõppenud päevad olid igati haruldased ja ebatavalised – need toimusid esimest korda merel!
KLENKi osalised veetsid ligi nädala koos laeval äralõigatuna muust maailmast: ei olnud telefoniühendust ega internetti. Olime koos vaid oma rahvuskaaslastega. Kruiis toimus laeval Ruby Princess. Laev peatus mitmel Kariibi saarel lühikest aega, mis tegelikult andis mõnele võimaluse ütelda, et noh käisin ka seal. Need saared on ju sarnased. Juba paar päeva enne laevale astumist andis Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoor kontserdi kuival maal, Fort Lauderdale linna ligidal ühes kirikusaalis. Laupäeval, 24. jaanuaril astusid ligi 600 eestlast peredega ja sõpradega laeva pardale. Laevale tuli ka kolm korda rohkem reisijaid mujalt, aga neid me peaaegu ei märganud. Kandsime sinise lindiga nimekaarte kaelas ja näis, et laev oli vaid meie kasutada. Laevale jõudes jagati meile kavad ja oli selge, et kes tahtis kõike nautida, tollel palju aega raisata polnud. Kava järgi ootas meid ligikaudu 17 erinevat KLENK’iga seotud üritust, mõned neist korrati kahes keeles ja eri aegadel.
Terve ürituse korraldasid põhiliselt vaid kaks ülienergilist ja hakkajat inimest: Rein ja Anne Luning. 600 osalejat tuli 14 erinevalt maalt. Umbes 170 olid Eestist, natukene vähem kui 200 Kanadast, natukene rohkem kui 200 Ühendriikidest ja umbes 40 teistest maadest. Kõige kaugemalt tuldi Hong Kongist ja Austraaliast. Kultuuriline toetus KLENK’ile Eestist oli tugev: kohal oli kaks laulukoori ja üks rahvatantsurühm. Nemad esinesid kahel erineval suursündmusel laeva peasaalis.
Siinkirjutajale on kõige olulisem meie ühisosa: mida me laulame, kuidas me tantsime, mis rahvarõivaid me kanname ja mis keelt me räägime. See seob meid. Ma ei olnud pettunud pakutus. Siiski ringi vaadates oli Ameerika eestlaste noorema põlvkonna osavõtt kesine. Kas siin on ehk meie emakeele kasutamine tõkkeks? Või ei lubanud tööolud? Aga hallipäiseid oli küllalt.
Nii palju huvitavat juhtus, et raske on muljeid kokku võtta – igal osalejal olid ju oma südamelähedased. Siin on mõned mõtted.
Rahvatants on paljudel veres. Dr. Iivi Zajedova on uurinud rahvatantsu akadeemiliselt kui identiteedi küsimust ja meie kultuuri väljendust. Tema tööd toetab Eesti Kultuurkapital, mida huvitavalt ei rahasta riik, vaid hasartmängu ürituste tulumaksud! Nii siis mängi!
Loengus Iivi rääkis rahvarõivaste arengust ja kunas neid kanti. Eestis oli rahvarõivaste välimus seotud kodukülaga. Tõsi, aga kui ma Seattle’sse kolisin, oli küsimus vaid selles, mis oli kättesaadav. Rahvarõivaid kanti tähtpäevadel tantsu- või koori esinemistel. Ajal, kui Eesti oli okupeeritud, aitasid rahvarõivad väliseestlaste protestimarssidel publiku tähelepanu äratada.
Seattle’is algatas rahvatantsu rühma Arvo Vercamer. Peale eesti päritolu noorte tõmmati kaasa ka kohalikke: sõpru ja sõbrannasid, mis tõstis huvi ja paisutas meie ridu. Meie tantsutreener Hilve Shuey andis juhiseid kahes keeles, kasutades Ullo Toomi õpikut. Mind võeti ka kampa, alul, et asendada noormehi, kes harjutuste ajal pidid kooliraha teenima kotlettide praadimisega. Pr. Ene Moks tegi mulle ehtsa linase särgi ja kuskilt leiti mulle ka vest. Püksid said kombineeritud poest ostetust. Ajaga lubati mind ka lavale. Minu ülesanne oli teadustada tantse ja samal ajal tänada Ühendriikide valitsust, et nad ei olnud tunnustanud Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Mulle oli see poliitiline pool sama tähtis kui tants ise. Aga tantsud – näis, et enamus olid pulmadega seotud. Nii siis jääb küsimus, mis on tähtsam, lõbus tants sõpradega või ettekanded kui poliitilised väljendused.
Juba teiseks kruiisi päevaks oli KLENKi toimkond reserveerinud laeva peasaali rahvatantsu- ja lauluetenduseks. Saali maht oli ligi 900 inimest ja tühje istmeid polnud. Tantsijatena oli kohal rahvatantsuansambel Tallinna Tantsuakadeemiast Märt Agu juhtimisel. Märt on siiani olnud kõige noorem tantsupeo üldjuht Eestis. 31- aastasena juhtis ta 11. noorte tantsupidu, kus tema juhatusel tantsis 8000 tantsijat.
Seekord tantsis 20 noort. Ettekanded olid ülienergilised. Lava küljelt sain neid vaid osaliselt nautida. Energia, sammude täpsus ja ühtsus oli vaimustav. Veendusin, et see polnud enam külarahva tants, mida kord tantsiti murul jaanitule ümber või pulmades, vaid noore rahva tants, mida harjutati kaua ja kanti ette publikule. Vesteldes hiljem Märdiga, ütles ta, et sihiks oli kaotada piir, mis eraldab pealtvaatajaid tantsijatest. Aga kuidas? Ohkasin! Mõttes tantsisin kaasa.
Tantsu saatis ansambel Curly Strings. Jälle olid kohal Eesti tippmuusikud. See ansambel võitis Eesti 2014 aasta muusikaauhindade jagamisel kõik peamised auhinnad – parim ansambel, aasta laul, aasta debüütplaat ja parim album „Üle Ilma“.
Tantsuetenduse lõppedes, luges Kalev Lindal põimiku Eesti minevikust, mida Aapo Ilves kirjutas San Francisco ESTO laulupeo jaoks. Kuna pealtvaatajatest olid pooled mitte-eesti keelt rääkivad, esitas Saima Kint sama põimiku inglise keeles. Kahtlemata oli see talle suur töö, et seda tõlkida.
UGRILANE
Aapo Ilves
Ugrilane raius ruhe,
vestis valmis mõla.
Hinges soome-ugri maastik,
ugri keele kõla,
sõudis järvi, jõgesid ja
jõudis äärde mere.
Sinna temal
meeldis paika
seada oma pere.
Leidis tuge metsast,
leidis põllult,
leidis veestki.
Nimekonkurss kodule
sai tehtud,
võitis Eesti.
Askeldas ja ehitas
ja kündis, tegi alet.
Oma lapsi haris
elus ära tundma valet,
õpetas neid aru saama
südames, mis õige,
ja et eesti keel ja meel
käib üle kõige!
Üle orjaööde, üle
sõdade ja jama.
Hakkas oma asuala
vaikselt suurendama.
Kavalasti valis kohti
kust end lasi leida,
igas sadamas sai kokku
kuulsa Hemingway’ga.
Vallutas kõik kontinendid
ilma relva toeta,
mandrid, riigid, isegi,
kus eesti keelt ei loeta.
Kodu-Eesti, Välis-Eestil
ära kadus vahe,
üle terve me planeedi
lehvib Eesti tahe!
Hinges kaunis Eesti
maastik,
eesti keele kõla,
täna südamele makstud
lauluga saab võla!
Nüüd tuli lavale Euroopa Eestlaste sõpruskonna koor Kalev Lindali juhtimisel. Kalev Lindalit mäletavad kõik, kes San Franciscos ESTOst osa võtsid. Tunneme teda huumorimeelega inimesena otsustades laulude järgi, mida ta põimis laulupeo kavasse. (Kas mäletate võrukeelset „Ta isu ja isu ja ära ei lää!“) See “Konnakoor” ei koosne konnadest, vaid tähendab seltskonna koort. Ametlik nimi on Euroopa Eestlaste Sõpruskonna koor – Projektiks oli seekord Kalev Lindal dirigendina koori kokku kutsunud, et käesoleval KLENK-IEP–il osaleda.
Olles end koori sisse pookinud, oli mul haruldane võimalus midagi laulu tähtsusest kogeda. Eks kõik ju võime aimata, kui tähtis laul on, aga õige reporter (mida ma siiski pole), ei anna hinnangut oma sõnadega, vaid kuulab, mida asjaosalised ise ütlevad. Kohal oli 44 lauljat kuuest Euroopa riigist pluss kolm Ühendriikidest. Põhikoor on Euroopa Eestlaste Koor, mis koosneb eestlastest, kes töötavad väljaspool Eestit; näiteks õpetajatena või Euroopa Liidu administratsioonis, j.n.e. Üksteisest kaugel elades liituvad nad kolm korda aastas nädalalõpu laululaagris (Loe artiklit 4. lk- toim.), et õppida laule töötubades ja harjutada intensiivselt päev läbi (ja siis pidutseda läbi õhtu ikka lauldes – kiirustades tagasi tööle esmaspäevaks). Saadakse kokku erinevates kohtades, peamiselt Bonni linna ligidal ühes mõisas.
Teine osa lauljatest, arvuliselt umbes sama palju, olid vilunud lauljad erinevatest Lõuna-Eesti kooridest. Küsisin paljudelt, et kui tihti nad harjutavad koorilaule, kui kaugelt tuldi kokku kooriharjutusteks ja viimaks, miks nad otsustasid osaleda kruiisil, seda pealegi omal kulul. Kulu ületas tihti 2000 eurot. Oli mitmeid vastuseid, nagu uudishimu, kuidas väliseestlased elavad, näha Kariibi saari, osaleda kruiisil Kuid ülekaaluv põhjus oli, et „laulda koos“. Nagu oleks see pidanud olema mulle enesestmõistetav.
Laulsime etendusel mitmeid laule: „Kaunimad laulud“, „Ei olõ hullu“ (Võru murrakus), „Ela hästi, mu kodumaa“, „Kaugel külas“ ja hiljuti loodud ja äsja Eestis 2014. aasta parimaks lauluks tunnistatud Eeva Talsi „Üle ilma“. Oi, seda talenti Kalev Lindali peres! Eeva on ju Kalevi tütar!
Märt Agu andis ühel hommikul isegi tunnise rahvatantsu töötoa. Kohale tuli hea hulk rahvast, keda Märt püüdis veenda, et rahvatants koosneb vaid kahest põhisammust. Pidime panema jalad harki, siis risti ning keerama ringi. See näis kerge olevat, kuni ta lisas, mis tempoga seda pidime tegema. See ületas minu võimed.
Tore oli mõtelda rahvatantsu ilule, aga viimaks osutus mul kergemaks tantsida „salakõrtsis“ energiliste Euroopa Eestlaste koori rahvaga.
Arved Plaks
Järgneb
