Fotoaparaat on kinni püüdnud näidispäiksekiire tõestamaks, et tegu pole lavastuse ega kunstiüritusega. Ikka pesuehtne kopituspeletuse talgupäev. Foto: Riina Kindlam
Kopi(tus)haisu tunneme me kõik. Kui vana talumaja on 7 kuud üksinda kütmata suvitajaid oodanud, on rõskus, niiskus ja lausa hallitusmekk kiired kappi ja kõikjale tekkima. Õnneks algas Eestis pooleteise nädala eest kuumalaine. “Et saada pruuniks teiseks juuniks,” nagu tõotavad ansambli Curly Strings kuulsad laulusõnad, ei ole tänavu üldsegi probleemi.
Emadepäevaks oli enamjaol jume näol. Ja kui linad, püürid ning rätikud saaksid päevitada, õhetaksid nendegi põsed pärast kahepäevast maratonröstimist ehk kuivatus- ja värskenduskuuri kuuma päikese all murulapil Saaremaa südames. Ise ei pea suurt midagi tegema, kuid tulemus on muljetavaldav. Ja mis meil viga laotada ja pärast sorteerida-revideerida; meie ei jõudnud siia päris esimestena, et pidanuks hiirekaka ja muu mittepoeetilisega tegelema.
Üks toredamaid maaelu rituaale on päikselisel hommikul voodipesu ja -riiete nöörile tuulduma viimine ja patjade päikesepatareide laadimine. Õhtul värskusest pakatavasse päikesepessa ronimise psühholoogilist ja füüsilist mõju ei maksa alahinnata.
Kloppimine on ka tore koristussport. Mäletate, kuidas teile kunagi ammu rütmilist ja kätejõudu nõudvat raskete kaltsuvaipade kloppimist õpetati? Vanemad inimesed on norivalt nooremate põlvkondade tümpsuva taustaga muusikale (ehk “tümpsule”) ka “vaibakloppimise” nime andnud. Kloppida võib üksipäini vaibakloppijaga, aga paarilisega on alati lõbusam.
Riina Kindlam,
Tallinn
