Uue ajalooraamatu „Eesti ajalugu II” autorid väidavad, et 13. sajandil ei olnud olemas eestlasi ning tolle aja inimesed ei tundnud vabaduse mõistet, kirjutab Raivo Ird Õpetajate Lehes. Lisaks muistsele vabadusvõitlusele on meie uuest ametlikust ajaloost kadunud ka saarlaste suur jumal Tharapita. Kas need muudatused on tõesti põhjendatud ning tehtud eesti rahvuse ja kultuuri säilimise huvides?
Eesti uuest ajalookäsitlusest on kadunud palju tuttavaid sündmusi ning tegelasi
Aasta alguses ajakirjanduses lahvatanud diskussioon teose „Eesti ajalugu II” üle, milles on loobutud termini „eestlaste muistne vabadus-võitlus” kasutamisest, on praeguseks juba pisut maha jahtunud.
Paraku kipuvad meie meedias nii jahtuma paljud väga olulised teemad – uut ja põnevat seepi jookseb ju pidevalt peale. Kuna aga eesti rahva ajalugu ja identiteet peaksid olema meie jaoks olulised ning aegumatud teemad, võtan seda arutelu nüüd jätkata. Mul on vahepeal olnud aega nimetatud raamatut lugeda, samuti olen lugenud nii autorite kui ka kriitikute kommentaare. Võtkem seda lugu kui minupoolset teemakokkuvõtet ja püüet leida vastust küsimusele – kas muistsed eestlased siis tegelikult ikkagi võitlesid oma vabaduse eest või mitte?
Nimetusest „eestlaste muistne vabadusvõitlus” loobumine on selle teose juures seni kõige enam kriitikat pälvinud fakt. Paljud ajaloolased (Enn Tarvel, Lauri Vahtre, Marika Mägi, Mart Laar ja Erik-Niiles Kross) on leidnud, et autorite antud põhjendused ei ole pika aja jooksul kinnistunud ja traditsiooniks saanud termini muutmiseks piisavad. Lisaks eestlaste muistsele vabadusvõitlusele puudub meie uuest importajaloost aga veel hulk tuttavaid sündmusi ning tegelasi. Ei leia me siit enam ei Aleksander Nevskit ega Modena Wilhelmi, nende asemele on ilmunud Aleksandr Jaroslavitš ja keegi Guglielmo. Autorite peamine põhjendus eesti keeles üldlevinud nimetustest loobumise kohta on nende puudumine teistes keeltes. Siinkohal võiks teha ettepaneku, et äkki hakkame Aleksander Suure kohta ka siis ütlema Aléxandros ho Mégas – kõlaks peenemalt ja euroopapärasemalt. Meie kaasaegse ajaloo kõrgelt haritud ümberloojatel võivad küll nende eneste arvates kõik paberid korras ja väljamaa nimetuste järgi ilusti õigetes kaustades olla, kuid millegipärast tunnevad lihtsad eestlased ikkagi, nagu oleks neilt midagi väga olulist ära võetud.
Raamatus „Eesti ajalugu II” pole kohta eestlastele ega eestlusele
Asusin raamatut „Eesti ajalugu II” lugema suure huviga. Seda teost kätte võttes satub lugeja esmalt eessõnale, mille juures tekkisid aga mul, sellel hetkel veel täiesti avatud ja eelarvamustevabal lugejal, kohe probleemid erapooletu suhtumise säilitamisega. Mind häiris teksti üleolev ja dogmaatiline retoorika ning sellesse põimitud totrad poliitideoloogilised lõigukesed, mis õpetlikul toonil räägivad vennasrahvaste suurest sõprusest. Peab tunnistama, et kahjuks on selle võrdlemisi lühikese osa ideoloogilise punnitatusega oluliselt vähendatud kogu ülejäänud teose tõsiseltvõetavust.
Järgnevad „Kirde-Euroopa ristisõdu” käsitlevad peatükid ei muutnud asja palju paremaks. Kriitikud on heitnud raamatule ette, et see ei pööra piisavalt tähelepanu eestlaste ajaloole. Tõsi, „Eesti ajalugu II” on suurepärane teos, kui lugejat huvitab Liivimaa kiriku ajalugu – täpne, üksikasjalik ning professionaalne. Samal ajal pole eestlastest, just seoses 13. sajandi sündmustega, eriti juttu. Mainimata on jäetud paljud kirjalikest allikatest teadaolevad faktid, näiteks eestlaste otsustav roll Durbe lahingu (1260) käigus, millest räägib Liivimaa riim-kroonika. Kõige tipuks, otsekui kirss tordi peal, ei ole raamatus „Eesti ajalugu II” mitte kordagi nimetatud eestlaste muinasjumalat Tha-rapitat. Kui üheks peamiseks põhjuseks, miks eestlastest nii vähe juttu tehakse, on autorid toonud allikmaterjali puudumise, siis siinkohal seda probleemi küll ei ole – Henrik oma kroonikas mainib ju korduvalt „saarlaste suurt jumalat Tharapitat”. Milles on siis tegelik põhjus – miks on kustutatud ajaloost meie ainus sellel ajastul dokumenteeritud muinasjumal? Kas pole ta tõesti seda väärt, et kulutada tema peale kaht rida raamatus, mis pajatab lehekülgede kaupa ristisõdijate ja katoliku kiriku tegemistest siinmail? Millised on õieti selle raamatu koostanud inimeste põhimõtted ja eesmärgid?
Terminit „eestlaste muistne vabadusvõitlus” ei ole suuremates keeltes kasutusel ning eestlaste vaatenurk toonastele sündmustele on ebaoluline
Termini „eestlaste muistne vabadusvõitlus” kaotamist põhjendavad raamatu „Eesti ajalugu II” autorid muu hulgas sellega, et suuremates ja tähtsamates keeltes ei olevat seda kasutusel. Huvitav, milline on see taevaste jumalate valitud püha keel, mis peaks olema eestlase jaoks tema emakeelest tähtsam? Kas me oleme taas jõudnud sinnamaale, et peame eesti keelt ja selles levinud termineid kõlbulikuks vaid köögis või tagahoovis rääkimiseks?
Lisaks olevat laiemas perspektiivis vaadates olnud üldse tegemist vaid osaga suuremast maadejagamisest Kirde-Euroopa ristisõdade käigus, milline asjaolu tundub olevat palju olulisem, kui mingite tähtsusetute eestlaste vaatenurk, kes oma rumaluses ei soovinud „eu-roopalikku kultuuri” vastu võtta. „Kogu Eesti ajalugu on senini vaadatud konna perspektiivist, kus „meie” oleme see konn. Muutsime lihtsalt vaatenurka, tõime konna perspektiivi kõrvale ka kure perspektiivi.” (Ivar Leimus Postimehe arvamusportaalis 12.01.13). Viimane väide ei ole päris korrektne, sest kure perspektiivi agara haipimise kõrval on konnade perspektiiv selles raamatus kahjuks hoopis esitamata ununenud. Kui asju juba nii globaalselt võtta, siis võiks ka Eesti Vabadussõda käsitleda kui üht vähetähtsat kohalikku konflikti Vene kodusõjas? Ka seal võitlesid eestlased mõlemal poolel, täpselt nagu muistses vabadusvõitluseski. Üllatus-üllatus – selles osas ongi juba otsa lahti teinud poliitik Jaak Allik, kes väitis rahvusringhäälingule, et „kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile. Alati on olnud suu-red ümberjaotamised Euroopas, kus Eesti on jäänud rataste vahele.” (ERR 08.04.13). Eestlastele ei ole mingeid välisvaenlaseid vajagi – me teeme ennast ise vabatahtlikult maatasa.
13. sajandil ei olnud olemas eestlasi ja ei tuntud vabaduse mõistet
Samuti väidavad raamatu „Eesti ajalugu II” autorid, et muinasinimesed ei tundnud vabaduse mõistet ning toona polnudki eestlasi veel üldse olemas. „13. sajandi sündmuste käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, millega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil ei olnud.” (Anti Selart ajalehele Sirp 10.01.13). Minule isiklikult jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik nimetusest „eestlaste muistne vabadusvõitlus” lugeda välja, et võideldi poliitilise vabaduse või riigi eest ning ma ei näe sõnade „vabadus” ja „riik” vahel mingit lahutamatut ja ilmeelduslikku seost. Ilmselgelt on autorid siin nüüd lisaks ajaloole ka meie emakeelt rikastama asunud. Kas igaühel peab olema riik, et ta saaks oma vabaduse eest võidelda? Ma arvan, et ei pea.
Autorite korduvad segased ning vasturääkivad seletused asja kohta viitavad paraku, et peamiseks sooviks taolise olulise muudatuse tegemisel on siiski olnud emotsionaalne soov, mitte mingi läbimõeldud ja põhjendatud teooria. Näiteks hämab ja keerutab teose peatoimetaja Anti Selart korduvalt meedias, võttes järgmises lauses tagasi selle, mida ta eelmises väidab. Selart möönab muu hulgas, et muistsed eestlased ikkagi „võitlesid oma vabaduse eest keskaegses tähenduses” (Vikerraadio „Eesti lugu” 02.02.13) ja „kahtlemata viis sõjaline kaotus seniste vabaduste olulise piiramiseni” (Eesti Päevaleht 14.01.13). Samuti tunnistab ta, et „etniliste rahvuste olemasolu keskajal ei ole eitatud” (Sirp 10.01.13) ning „Läti Henriku kroonika ja ka teised tekstid, kasutavad kõigi Eesti ala elanike kohta kokkuvõtvalt sõna eestlased, mis tähendab, et midagi ühist (eestlastel) ikkagi oli.” (ERR 07.01.13). Selart ise tunnistab korduvalt, et mingite vabaduste eest toona siiski võideldi ja mingid eestlased siiski olid. Milles on siis küsimus?
Kriitikud leiavad, et võitlus vabaduse eest 13. sajandil toimus
Üks raamatu kriitikutest, ajaloo emeriitprofessor Enn Tarvel, on veendunud, et 13. sajandi Eestimaal võitlus vabaduse eest siiski toimus. Autorite väite peale, vabaduse mõiste puudumise kohta keskajal, õnnitleb Tarvel neid „elegantse sõnadega mänglemise” puhul ja lisab: „Oleks ju mõistlik eeldada, et tolle aja inimene lähtus siiski ka tavaarusaamast, et vabadus on välise sunni puudumine. On ju pikemata selge, et on vahe sellel oraval, kes on puuris ja sellel, kes on puu otsas. Samuti – mispärast peab tingimata nõudma, et pidi olema riiklus, et muidu ei saagi võidelda.” Samuti ei leia Tarvel, et nimetuse „eestlaste muistne vabadusvõitlus” puudumine suuremates keeltes muudab selle ebateaduslikuks. „Soomlased näiteks kasutavad omakeelset terminit „isoviha”, see on Põhjasõda Soomes ja ei teki niisugust küsimust soomlastel, et see oma termin oleks kuidagi ebateaduslikum.” (Vikerraadio „Eesti Lugu” 16.02.13).
Ajaloolane Lauri Vahtre leiab samuti, et väike ebatäpsus ei ole piisav põhjus kinnistunud nimetuse muutmiseks: „Põhjasõda on ikka Põhjasõda, ehkki see toimus nii põhjas kui ka lõunas. Saja-aastane sõda on ikka Saja-aastane sõda, mis siis, et kestis kauem. Muistne vabadusvõitlus oli ühe poole jaoks ikkagi võitlus maa ja isikliku vabaduse eest.” (Postimees 11.01.13). Eestlaste olemasolust muinasajal arvab Vahtre aga nii: „Läti Henrik kirjutab: „Siis tegid eestlased vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.” Ühtse rahvuse ja ühtse maa manifest par excellence.” (Postimees, 31.01.13). „Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud – võtame muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Ei ole põhjust jagada neid (kreeklasi) eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne.” (Postimees, 05.02.13).
Teose „Eesti ajalugu II” põhjal võib väita, et eestlased olid 13. sajandil olemas ja vallutuste tagajärjel kaotasid nad vähemalt osaliselt oma vabaduse
Lõpliku vastuse küsimusele, kas muistsed eestlased võitlesid 13. sajandil oma vabaduse eest, annab meile tegelikult selline tore ja sisukas teos nagu „Eesti ajalugu II”. Selles raamatus nimetavad autorid kohalikku rahvast 13. sajandi kontekstis järjekindlalt „eestlasteks”. Näiteks: „edust tiivustatuna kogusid eestlased Lembitu juhtimisel suure sõjaväe” (EA II, lk 48) ja „jätkuvalt oli eestlaste käes Eesti suurim muinaslinnus – Varbola maalinn” (EA II, lk 65). Arusaamatuks jääb, miks ei võinud needsamad korduvalt mainitud eestlased, olid nad siis toona rahvus tänapäevases mõttes või mitte, oma vabaduse eest võidelda.
Ka vabaduse ja vabaduste teemat on raamatus „Eesti ajalugu II” korduvalt käsitletud. Esiteks öeldakse: „Napid ülestähendused lubavad kinnitada, et ükski Eesti osa polnud 12. sajandi lõpul naabermaade suhtes püsivas alamlussuhtes.” (EA II, lk 28). Järelikult olid Eesti ja siin elavad inimesed enne vallutusi enamal või vähemal määral vabad. „Alistamine tähendas mitmesuguseid koormisi ja kohustusi, mida tervikuna nimetati 13. sajandil „ristiusu ikkeks”.” (EA II, lk 68). Kui ike ei ole vabaduse piiramine, siis ma küll ei tea, mis asi see on. Lisaks määratleti kohalikele „kohustused usukommete täitmise osas ja karistused nõudest üleastumise eest” (EA II, lk 76) – tegemist on sulaselge usuvabaduse piiramisega. Lõpuks saame veel teada, et „varakeskaegses ühiskonnas jooksis tähtsaim ühiskondlik piir vabade ja mittevabade inimeste vahel” (EA II, lk 110). Niisiis – raamatu „Eesti ajalugu II” autorid ise kirjutavad oma teoses eestlastest ning vabadusest 13. sajandi kontekstis, eitades samal ajal avalikus meedias mõlema olemasolu.
„Kui hea raamat!” tahaks nüüd hüüda, nagu hüüdis Pantalone kultusnäidendis „Armastus kolme apelsini vastu.” „Eesti ajalugu II” on otsekui omaenese saba sööv mütoloogiline madu, kes oma libekeelsed loojad salakavalal kombel reedab ning avalikkuse ees lolliks teeb. Müstiline juhtum, müstiline raamat – tasub igal juhul lugeda!
Raivo Ird,
klubi Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liit esimees
