Kalev Vilgats: Sügavalt tülis Keskerakond võib laguneda

Kalev Vilgats, ajakirjanik

Suvise poliitikavaese aja kolm teemat on Eestis praegu Keskerakonna sisetülid, automaks ja Eesti majanduse tulevik. Neist kolmest kõige põnevam on Keskerakonnas toimuv.

Allakäigutee algus Keskerakonna allakäigu algus on täpselt dateeritav. See algas 5. märtsil 2023 riigikogu valimistega. Keskerakond kogus 93 254 valija toetuse, mis oli 15,3 protsenti antud häältest (neli aastat varem 23,1 protsenti). Erakond kaotas kümme kohta parlamendis, nüüd on neil 16-liikmeline fraktsioon.

Siin on kahtlemata koht poliitikateadlastele uurimiseks, mis sai Keskerakonna sellise kukkumise põhjuseks ja kui kaua küpsesid selleks tingimused. Teistekümnetel toimunud valimistel 2011, 2015 ja 2019 oli Keskerakonna toetus stabiilne, kohtade arv riigikogus 26-27, valijate toetus 23,1-24,8 protsenti antud häältest. Ja ometi seejärel nii valus kukkumine.

Kaks leeri Vanas demokraatlikus riigis oleks erakonna esimees pärast selliseid valimistulemusi samal ööl tagasi astunud. Jüri Ratas seda ei teinud. Tema sõnumid parteikaaslastele ja avalikkusele olid imelikud. Ta kutsus üles jätkama nii, nagu poleks midagi juhtunud. Ei analüüsi ega ebaedu põhjuste välja selgitamist.

See ei mahtunud hinge Tallinna linnapeale ja erakonna aseesimehele Mihhail Kõlvartile, kes algatas aprillis parteipöörde. Erakorralise kongressi mõte ei läinud volikogus läbi, see lükati tagasi ühehäälse enamusega. Nii napilt alla jäämise pidi Kõlvart alla neelama. Ratas kinnitas, et erakonna korraline kongress toimub järgmise aasta suvel. Kui üritatakse erakorralist, siis tema enam esimeheks ei kandideeri.

Ratase taandumine Nüüd võime öelda, et juba kevadel plaanis Ratas viisakat taandumist. Ta valiti riigikogu teiseks aseesimeheks, sest ei Isamaa ega Keskerakond soovinud sellel kohal näha suurima opositsioonierakonna EKRE esindajat Martin Helmet. Sellest „noaga selga“ liigutusest on Helmel praegugi veel kivi taskus, aga paistab, et polegi kellegi pihta virutada.

Üha rohkem räägiti sellest, et järgmisel kevadel kandideerib Jüri Ratas Euroopa Parlamenti ning pühib kodumaa tolmu jalgadelt.

Järgmine vaatus Keskerakonna kriisis toimus 6. juulil. Sel päeval otsustas Keskerakonna juhatus Kõlvarti leeri eestvõttel, et pankur Parvel Pruunsillalt annetusena saadud 300 000 eurot tuleb uurimisalusele pankurile tagasi kanda. Kõlvarti toetajate põhjendus paistis kõigiti põhjendatuna. Ise pidevalt uurimise all olev Keskerakond ei saa lubada luksust võtta vastu annetust avaliku elu tegelaselt, keda kahtlustatakse mõjuvõimuga kauplemises Tartus ühe hoone omandamisel korporatsiooni poolt, kuhu kuulub ka pankurihärra.

Ratase leer vihastus, sest „programmiliste eesmärkide saavutamiseks“ tehtud annetus oli vägagi vajalik rahahädas siplevale erakonnale. Nagu Ratas ütles, saanuks võlgu maksta ja toetada piirkondade tegevust.

Kõlvarti toetajad nõudsid erakorralist kongressi ja saavutasid juhatuses oma tahtmise ühe enamhäälega. Ratase leer võttis kinda üles. Keskerakonna esimees ise teatas, et ei kandideeri enam parteijuhiks ja kutsub pooldajaid toetama Tanel Kiike. Vastaspool pani välja Mihhail Kõlvarti.

Korralduskompromiss

22. juulil kogunes Põltsamaal Keskerakonna volikogu, andes heakskiidu erakorralisele kongressile.

Vaatlejate arvates saavutati sel istungil teatud kompromiss: kõlvartlased said varasema toimumisaja (10. september) ja kiiklased Tallinna-välise toimumiskoha (Paide E-Piima spordihall). Mõlemat poolt peaks rahuldama see, et muudeti kongressi esindusnormi. Üks delegaat 25 liikme kohta asendati delegaadiga 15 erakonnaliikme kohta. Paidesse on oodatud üle tuhande delegaadi.

Musta hobust Keskerakonna esimehekandidaatide hulka enam oodata ei ole, sest Keskerakonna piirkonnad on hakanud teatama, kellele kuulub nende toetus. Nädala lõpul oli seis 8:7 Kiigele.

Võitlus esimehekoha pärast tuleb arvatavasti tasavägine. Segadust lisab seegi, et keegi ei tea täpselt, kuidas hääletavad piirkondade esindajad. Nad võivad olla selle kandidaadi poolt, kellest nad on avalikult teatanud, aga valik võidakse anda vabaks ehk igaüks hääletab vastavalt südametunnistusele.

Näiteks püüdis Pärnumaa piirkonna esimees Andrei Korobeinik kallutada parteikaaslasi toetama mõlemat kandidaati, kuid häälteenamusega kuulus sümpaatia Kiigele.

Kongressieelne aeg on näidanud, et võitlus läheb õige veriseks, kus parteiseliikmed ei tunne enam seltsikaaslast ja ventilaatoritesse sobib igasugune kompromaat.

S**apang maandus ventilaatoris Keskerakonnas sees on läinud hoogsaks pasaga loopimiseks. Välja on toodud juba kõdunema hakanud must pesu, et ühe või teise tegelase tegemisi meelde tuletada. Kõigepealt tekitas palju kriitikat Kõlvarti pooldajast Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi käik Venemaale, kus ta kohtus Kremlimeelse aktivisti Zoja Paljamariga, kelle kaitsepolitsei Eestist välja saatis. Kriitikutele vastas Toom: „Tädil on Kremlimeelsed vaated, jah. Kas ta on riigile ohtlik? Kohut lahendit tahaks.“ (Või veel – Eesti peaks iga Putini propagandisti küsimust hakkama arutama kohtus! Võõra passi omanikud, kellele Eestis ei meeldi – tee itta on avatud.)

Toom omakorda vihjas kunagisele peasekretärile Priit Toobalile, kes on 2015. aastal süüdi mõistetud eraviisilisele jälitustegevusele kihutamises ja ametialases võltsimises.

Toobal polnud kade ja saatis parteikaaslastele lingi 2011. aastal Kanal 2-s ilmunud loole „Tallinna uus abilinnapea kandis allilmas hüüdnime Miša“. Nimelt hukkus 1999. aastal Kõlvartile kuulunud autos pommiplahvatuses tema sõber. Kõlvarti kodust leidis politsei läbiotsimisel kärbiku, politseivorme ja maske. Süüdimõistmiseni Kõlvarti puhul ei jõutud ja tema sidemeid allilmaga ei tuvastatud.

Tallinnas ilmuval Eesti Päevalehel on õigus, et tegemist on Keskerakonna sisetüli ühe episoodiga, mis näitab, kui isiklikuks ja veriseks on tüli pööranud.

Kas vältimatu pooldumine? Juba mainitud Eesti Päevaleht tegi pärast Venemaa sõja algust Ukraina vastu üsna kaugeleulatuva järelduse Keskerakonna kohta. Nimelt võib läbi olla aeg, kui suurt hulka eesti ja vene emakeelega valijaid oli võimalik hoida ühe poliitilise katuse all kartmata ühe või teise poole toetuse vähenemist.

Jüri Ratase juhtimisel on Keskerakond püüdnud väljendada oma agressioonivastast seisukohta, aga nõrgalt. Keegi pole unustanud, et Venemaa sõja alustamise eelõhtul ei hääletanud kümme Keskerakonna saadikut riigikogus agressiooni hukka mõistva avalduse poolt. Üsna ilmne on seegi, et Keskerakonna venekeelsed toetajad oma rõhuvas enamuses pooldavad Venemaa presidendi Vladimir Putini sõda naaberriigi vastu.

Miks peaksid eestlased enam taluma venekeelset ja, nagu näha, venemeelset seltskonda? Just tänu Keskerakonnale pole Eestis õnnestunud minna üle eestikeelsele kooliõppele, rääkimata sellest, et venekeelsete lõimumine on läbi kukkunud. Kuidas saanukski minna teisiti, kui see seltskond pole huvitatud Eesti ühiskonda sulandumisest?

Kandidaadid viisakad Mõlemad Keskerakonna juhikandidaadid on siiani suutnud säilitada vastastikuse viisakuse. Kiidetakse teineteise võimekust. Nii on Kõlvart öelnud, et Kiigel on suur potentsiaal ja iga normaalne esimees oleks huvitatud, et Kiik töötaks Keskerakonna heaks ning kuuluks kitsamasse ringi.

Kiik on teleekraanilt kostnud, et talle poleks probleem sõita Kõlvartiga ühes autos piirkondadesse keskerakondlastega kongressi eel kohtuma.

Poliitikavaatlejate arvates võib Kõlvarti võidu korral juhtuda, et Keskerakonnast saab Tallinna ja Põhja-Eesti venekeelne munitsipaalpartei, mis kaotab mõju mujal Eestis.

Kiik omakorda ei pruugi sobida venekeelsetele Keskerakonna toetajatele. Tema võit võiks kaasa tuua venekeelsete lahkumise, nagu Kõlvarti võit viiks parteist eestlased. Niisiis hakkavad valmima kahel toolil istumise viljad ning kahe rahvuse esindajatelt ei pruugi Keskerakond enam toetust saada.

Midagi peab juhtuma Jagan Eesti Päevalehe arvamust, et suure tõenäosusega võib pärast 10. septembri kongressi jääda Keskerakonnast alles vaid pool. Samal ajal pole midagi kindel. Isegi pooldumise korral oleks mõlemal poolel piisavalt inimesi, et edasi minna kahe erakonnana.

Keskerakond peab juba praegu arvestama, et enam ei olda samas kaalukategoorias Reformierakonnaga, kuigi üle 20 aasta käis võistlus-võitlus valimistel esikoha pärast. Kevadel kaotas Keskerakond riigikogus kümme kohta. 2025. aastal võib ohtu sattuda keskerakondlik võim Tallinnas. Siis on totaalne minek.