Kalev Vilgats: Automaks teeb kõigil meele mõruks, ainult mitte reformaritel

Kalev Vilgats, ajakirjanik

Varsti on Eestis juba kuu aega käinud hoogne tants automaksu kehtestamise ümber. Rahandusminister Mart Võrklaev on saatnud eelnõu kava kooskõlastamisringile. Automaks peab tooma riigikassasse täiendavalt 120 miljonit eurot aastas.

Eesti on tõepoolest üks väheseid Euroopa riike, kus seda maksu ei ole, kuigi rahvusvahelised finantsorganisatsioonid on soovitanud automaksu sisse viia. Rahandusministeerium on andnud valida kahe võimaliku mudeli, laia ja kitsa vahel.

Esimene lähtuks laiemalt mootorsõiduki globaalsest ja lokaalsest keskkonnamõjust (tootmine, tarbimine, utiliseerimine) ja teine kitsamalt vaid CO2 heitest sõiduki kasutamise ajal. Mõlema mudeli puhul on arvestatud auto vanust. Mida vanem auto, seda väiksem maks. Üle 20-aastaste sõidukite ühekordne registreerimismaks oleks 300 ja aastamaks 30 eurot. Selline raha tuleks välja käia 1992. aasta bensiini Audi 80 eest.

Uue bensiinil Porsche 911 registreerimismaks oleks laia variandi puhul 4200 ja kitsa korral 3495 eurot, aastamaks vastavalt 317 ja 350 eurot.

Võrklaev ei tunne elu Rahandusminister Võrklaev on näiteks Postimehele öelnud, et usub sellesse, mida teeb ja automaksuga pole teda keegi „tanki pannud“. Minister muretseb meie vananeva ja saastava autopargi pärast ning puhtama ja säästlikuma elukeskkonna tagamiseks on vaja seda trendi muuta, üks vahend on maksupoliitika. Registreerimismaksuga tahetakse vähendada autode ostmist, aastamaksuga maksustada autode omamist, et inimesed eelistaksid keskkonnasõbralikumat ja väiksemate kuludega autot.

Võrklaev on oma avaldustega näidanud, et ei tea elust väljaspool Tallinna midagi. Kuidas elavad ja tulevad toime inimesed saartel, Edela-, Lõuna- ja Kagu-Eestis, Peipsi ääres ja Virumaal? Minister ei tea, et Eestimaa kaugemates paikades on auto inimestele ainus liiklusvahend, et vanemad saaksid tööle, lapsed kooli ja pärast trenni, koori- või orkestriproovi, huviringidesse. Autoga tuuakse kaugemalt ära eluks vajalik, sest paljud kunagised poed on suletud. Väga nõrka „tibimobiili“ ei kannata osta, sest talvel on kombeks lumesajud-tuisud ning sahk jõuab tavaliselt alles millalgi päeva peal, kuid hommikul on kõigil vaja jõuda kooli-tööle, arsti juurde, asjaajamistele.

Rääkisin 77-aastase vanapapiga, kelle auto järele nutab romula, aga taat ei saa neljarattalist abimeest utiili anda, sest sõltub sellest täielikult. Lähim pood on kümne kilomeetri kaugusel, buss käib korra hommikul ja siis õhtul. Tervis tal endal ja eidel pole enam kiita ja nii peab see tehnikaveteran vanad ka tohtri manu või haiglasse toimetama. Uuema auto ostmiseks pole raha, sest kirstueurosid ei või ära kulutada.

Ainus pluss, mida inimesed automaksu juures näevad on see, et nii saab ehk lahti avalikus ruumis kössitavatest romudest, mida jätkub tänavate äärde, parklatesse, kortermajade vahele jm. Igal juhul tuleb luua paindlikud tingimused inimestele, kes sooviksid oma sõidukõlbmatutest autodest lahti saada, olgu neil siis paberid olemas või mitte.

Ühistransport ei parane Algul rääkisid oravad süüdimatult sellestki, et automaks motiveerib inimesi ümber istuma bussile ja kasutama ühistransporti. See pole võimalik, sest maakonnasisene bussiliiklus on lihvitud nii õhukeseks, et paljudes kohtades näeb bussi harvemini kui kuuvarjutust.

Räägitud on vajaduspõhisest bussiliiklusest ehk kui inimesel on sõidusoovi, siis peab ta sellest teatama liini teenindajale ja buss tuleb. Kuidas selline süsteem tegelikkuses toimiks, ei ole proovitud.

Teadupoolest on maakonnasisene ühistransport Eestis tasuta, piisab ühistranspordi kaardi valideerimisest. Linnadevahelistel ja kommertsliinidel on sõit tasuline. Kaja Kallase valitsus on rääkinud tasuta ühistranspordi kaotamisest, mis ellu viiduna tekitab täiendavaid rahalisi kulutusi inimestele, kes peavad kodunt tööle ja tagasi bussiga sõitma. Teeme väikese arvestuse: viis päeva nädalas, kaks otsa päevas, pileti hind näiteks kaks eurot. Ongi nädalas 20 eurot läinud, kuu ajaga 80 olukorras, kus sageli saadakse miinimumpalka.

Presidendi kriitika Automaksu kriitikute ridadesse lisandus eelmisel nädalal president Alar Karis, kes ütles, et tema teadlasena on harjunud otsustega, millele eelnevad analüüsid ja põhjendused. Automaksu puhul pole midagi ei analüüsitud ega põhjendatud.

Karis hoiatas Reformierakonda ja valitsust sügisel automaksu eelnõud sidumast usaldusküsimusega, millega suruti enne jaanipühi riigikogus läbi ulatuslik maksupakett. Karis on öelnud, et ei kavatse sellist teguviisi sallida.

See on küll minu isiklik arvamus, aga Reformierakond üritas Karisele kohe kohta kätte näidata, kui rahandusminister keeldus eraldamast presidendi kantseleile lisaraha, et riigipea oleks saanud sõita ametlikule visiidile Austraaliasse. Roheline kontinent on küll kaugel, aga eestlastele oluline, sest seal leidsid endale uue kodu sõjapagulased ning maa on endiselt ligitõmbav Eesti noortele.

Kallas võttis sirge kurvi Eesti Päevalehes avaldas arvamusartikli Reformierakonna auesimees Siim Kallas. Tema leidis, et kui Eestis on miljon autot, siis võiks igalt masinalt võtta automaksu 1000 eurot ning miljard riigikassasse oleks kui maast leitud.

Veel kinnitas Kallas, et auto pole tarbe-, vaid ikka luksusasi ja inimesed võiksid kasutada rohkem ühistransporti. Kümme aastat Euroopa Komisjoni asepresidendina töötanud Kallase pensionist ei oska Eesti tavainimene undki näha, lisaks veel riigikogu liikme palk.

Kallas oli samuti seisukohal, et kui tee-ehitajad nõuavad nelja miljardit, siis peaks seegi raha tulema automaksust, mitte päästjate, politseinike, õpetajate ja meditsiinitöötajate palkadest.

Ei mäleta enam, kuidas see asi täpselt käis, aga kahtlustan, et Reformierakonna käsi võis mängus olla, kui otsustati, et kütuseaktsiisist ei rahastata enam teeaukude lappimist, vaid paigatakse riigieelarve omi. Igal juhul varasem kord, kus kütusemaks suunati teede heakorda, muudeti ära hulk aastaid tagasi. Seega võttis Siim Kallas nii sirge kurvi, et enam sirgemat ei anna.

Siinkirjutajale jääb täiesti arusaamatuks, miks pidi Reformierakonna veteranpoliitik nii varjamatult näitama, mida oravad arvavad suurest osast Eesti inimestest.